Alfredo Catalani[]
Alfredo Catalani (1854–1893)
- Wally aaria ooperist La Wally (1892)
- Ebben! Ne andrò lontana
"La Wally" on Alfredo Catalani neljavaatuseline ooper Luigi Illica libretole. Ooperi esiettekanne toimus Milano La Scalas 20. jaanuaril 1892. Ooperi libreto aluseks on omal ajal tohutult edukas Wilhelmine von Hillerni (1836–1916) heimat-romaan "Die Geier-Wally, Eine Geschichte aus den Tyroler Alpen" (Raisakotka-Wally: lugu Tirooli Alpidest). Wally on tüdruk, kes saab oma raisakotka-hüüdnime selle järgi, et varastab pesast koorunud raisakotka. Ooperi tuntuim aaria Ebben! Ne andrò lontana (Olgu! Ma lähen minema) kõlab ooperi esimeses vaatuses, kui Wally otsustab kodust igaveseks lahkuda. Catalani kirjutas selle aaria juba 1878. aastal nimetuse all Chanson Groënlandaise ning lisas hiljem ooperisse.
Gustave Charpentier[]
Gustave Charpentier (1860–1956)
- Louise aaria ooperist Louise (1896)
- Depuis le jour
"Louise" on Gustave Charpentieri veristlik "muusikaline romaan" neljas vaatuses ja viies stseenis. Libreto koostas helilooja ise sümbolistlikult poeedilt Paul-Pierre Roux'lt ja sürrealistidelt saadud inspiratsiooni põhjal. See on lugu töölisklassi elust Pariisi äärelinnas 19. sajandi lõpus. Noor õmblejanna Louise, kes elab koos oma vanematega, armastab kunstnik Julieni. Ta ihaleb vabadust, mida on seotud kunstniku ja Pariisi linnaga.
Francesco Cilea[]
Francesco Cilea (1866–1950)
- Adriana aaria ooperist Adriana Lecouvreur (1902)
- Ecco: respiro appena ... Io son l'umile ancella
"Adriana Lecouvreur" on Francesco Cilea neljavaatuseline ooper Arturo Colautti libretole, mis põhineb Eugène Scribe ja Ernest Legouvé 1849. aastal kirjutatud näidendil Adrienne Lecouvreur. Esmakordselt esitati ooperit 6. novembril 1902 Milano Teatro Lirico's. Teos põhineb prantsuse näitlejanna Adrienne Lecouvreuri (1692–1730) elul. Ehkki ooperis on ka mõned ajaloolised tegelased, on ooperi tegevustik siiski suures osas välja mõeldud. Aaria Ecco: respiro appena ... Io son l'umile ancella kõlab Pariisi Comédie-Française'i lava taga 1730. aastal. Boullioni prints ja Abbe de Chazeuil kohtuvad näitlejatega enne etendust Comédie-Française'is. Kuna prints on näitlejanna üks põhilisi võistejaid, teeb ta Adrianale komplimente. Ariana vastab komplimentidele, öeldes, et ta on ainult anum, mille kaudu muusad tegutsevad.
Antonín Dvořák[]
Antonín Dvořák (1841–1904)
- Rusalka aaria ooperist Rusalka (1900)
- Měsíčku na nebi hlubokém
"Rusalka" (Näkineid) on Antonín Dvořáki üheksas ooper, mida ta ise nimetas ka "lüüriliseks muinasjutuks". Ooperi libreto kirjutas luuletaja Jaroslav Kvapil (1868–1950), kes tugines Karel Jaromír Erbeni ja Božena Němcová muinasjuttudele. Näkineid on slaavi mütoloogiline tegelane, kes elas tavaliselt järvedes või jõgedes. Aarias Měsíčku na nebi hlubokém palun printsi armunud Näkineid, et Kuu ütleks printsile edasi, kuidas ta teda armastab.
Giacomo Puccini[]
Giacomo Puccinit peetakse tihti Giuseppe Verdi mantlipärijaks. Helilooja teosed on enamasti hingedraamad, mille keskseks figuuriks on enamasti naine.
Giacomo Puccini (1858–1924)
- Mimi aaria ooperist Boheem (1895)
- Sì, mi chiamano Mimì
Puccini "La bohème" on neljavaatuseline ooper, mille libretto on koostanud Giacomo Puccini koos Luigi Illica ja Giuseppe Giacosaga. Lugu põhinedeb Henri Murgeri romaanil Scènes de la vie de bohème (Boheemliku elu stseenid). Ooperi esiettekanne toimus Torinos 1. veebruaril 1896 Teatro Regio's. Aaria Sì, mi chiamano Mimì tegevus toimub jõululaupäeval 1840ndate Pariisi ühe ärklikorruse toas. Pärast seda, kui Rodolfo on öelnud Mimile, et ta on temasse armunud, palub ta Mimil midagi vastata. Mimi vastab, et tema nimi on Lucia, ehkki teda kutsutakse Mimiks.
Giacomo Puccini (1858–1924)
- Manoni aaria ooperist Manon Lescaut (1893)
- In quelle trine morbide
Ooperi “Manon Lescaut” (1893) libreto aluseks on 1731. aastal ilmunud Abbé Prévosti samanimeline romaan. Saades omal ajal Torinos esietendusel suure menu osaliseks, lõi ooper aluse Puccini üha kasvavale tuntusele. Olles tegelikult üks süngemaid helilooja loomingus, keskendub ooper kangelannale, kelle surma põhjustab iseloomutus ja nõrk vastupanuvõime elu ahvatlustele. Aarias „Sola, perduta, abbandonata“ meenutab Manon tundeliselt oma minevikku ning mõtiskleb oma fataalse ilu ja saatuse üle.
Giocomo Puccini (1858–1924)
- Õde Angelica aaria ooperist Õde Angelica (1918)
- Senza mamma
Puccini ühe hiliste teoste hulka kuulub ooperitriptühhoni Il trittico traagilisim ooper “Õde Angelica” (1918). Õde Angelica, haaratud taevalikust ilmutusest, usub, et kuuleb oma surnud poega teda kutsumas ning esitab enne surmava mürgi joomist igatseva aaria „Senza mamma“.
Giacomo Puccini (1858–1924)
- Mimi aaria ooperist Boheem (1895)
- Donde lieta uscì
Rodolfo ja Mimi on tülitsenud pärast seda, kui Rodolfo süüdistas Mimid teiste meestega flirtimises. Tüli tegelik põhjus on siiski soov Mimist lahku minna. Ta räägib sellest Marcellole, Mimi kuuleb teda ja pärast Marcello lahkumist tuleb naine tema juurde ja palub tal tagasi oma tuppa tulla.
Giacomo Puccini (1858–1924)
- Manoni aaria ooperist Manon Lescaut (1893)
- Sola, perduta, abbandonata
Ooperi tegevus toimub New Orleans, USA-s, 18. sajandil. Des Grieux on läinud vett otsima, jättes Manoni naise sõnade kohaselt "üksi, kadunuks ja hüljatuks".
Giacomo Puccini (1858–1924)
- Butterfly aaria ooperist Madame Butterfly (1904)
- Un bel dì vedremo
Puccini ooper „Madame Butterfly“ (1904) on lugu jaapani geišast, kelle reetis ta armastatu, ameerika mereväeleitnant. Teisest vaatusest pärit aarias „Un bel di"s laulab Madame Butterfly „Ühel kenal päeval saabub abikaasa tagasi.”
Giuseppe Verdi[]
Giuseppe Verdi puhul on tegemist 19. sajandi suurima itaalia ooperiheliloojaga, kes oma elu jooksul lõi 26 ooperit. Verdi kangelannad ja kangelased, kuigi võidetud ning laastatud kurja saatuse poolt, võitlevad viimase hetkeni, mõjudes samas mitte niivõrd eleegiliselt, vaid hoopis üllatavalt raevukalt.
Helilooja looming jaotakse kolme perioodi.
Giuseppe Verdi (1813–1901)
- Aida aaria ooperist Aida (1871)
- Qui Radames verrà... O patria mia
Verdi „Aida“ (1871) on nagu grand opéra ehk prantsuse suure ooperi itaalia variant. Aida aaria “Qui Radames verra .. O patria mia“ kõlab ooperi kolmandas vaatuses, ta ootab Radamesi.
Giuseppe Verdi (1813–1901)
- Leonora aaria ooperist Saatuse jõud (1862)
- Pace mio dio
Verdi teisest loomeperioodist pärineb „Saatuse jõud”, mille esietendus toimus Peterburis 1862. aastal. Ooperi tuntuimas aarias „Pace, pace mio Dio!“ palub Leonora leida vähemalt surmaski rahu.
Giuseppe Verdi (1813–1901)
- Leedi Macbethi stseen ja kavatiin ooperist Macbeth (1847)
- Nel dì della vittoria... Vieni t'affretta!
Verdi esimese perioodi ühest õusvamast ooperist "Macbeth" (1847), mis põhineb Shakespeare'i tragöödial, kõlab vastuolulise kangelanna Leedi Macbethi stseen ja kavatiin “Nel dì della vittoria... Vienai t'affretta!”.
Giuseppe Verdi (1813–1901)
- Leonora retsitatiiv ja aaria ooperist Trubaduur (1853)
- Tacea la notte placida... Di tale amor
Verdi ooperi "Trubaduur" (1853) libreto põhineb hispaania romantiku Antonio García Gutiérreze draamal. Tegemist on krahvi ja mustlaste vahel vastasseisu süvendanud krahvinna Leonora aariaga “Tacea la notte placida... Di tale amor”. Lauldes tunnistab krahvinna sügavat armastust oma trubaduuri vastu.