Pärnu Ooper
SUVEAARIA. Kunstide süntees
K 19.07.2017 kell 20
Pärnu Eliisabeti kirik
KAVA
Erich Wolfgang Korngold (1897–1957)
- Kolm laulu | Drei Gesänge op. 18 (1924, tekst Hans Kaltneker)
- Minu sisemisse öösse | In meine innige Nacht
- Vii ära see valu | Tu ab den Schmerz
- Kiusatus | Versuchung
Richard Wagner (1813–1883)
- Wesendoncki laulud | Wesendonck Lieder WWV 91 (1857–1858, tekst Mathilde Wesendonck)
- Ingel | Der Engel
- Seisata vaikides | Stehe still
- Kasvuhoones | Im Treibhaus
- Kannatused | Schmerzen
- Unistused | Träume
Erich Wolfgang Korngold (1897–1957)
- Neli Shakespeare'i laulu | Vier Shakespeare-Lieder op. 31 (1937-1941, tekst William Shakespeare)
- Desdemona laul | Desdemona's song
- Puu vilus puhata, kes ihkab minuga | Under the Greenwood Tree
- Veel lõhub, talvetuul | Blow, Blow, Thou Winter Wind
- Läks armsamaga külaneid | When Birds Do Sing/
Annaliisa Pillak (metsosopran)
Kadri-Ann Sumera (klaver)
Erich Wolfgang Korngold - Drei Gesänge op. 18 Drei Gesänge Kolm laulu Hans Kaltneker (1895-1919) In meine innige Nacht Minu sisemisse öösse Oma sisemisse öösse ma sukeldun. Kas tahaksid olla hõljuv uni mu lauba ümber? Kas puhkad hardalt ja tasa mu patjadel? Kui ma nutan, kas teed seda koos minuga? Su mahe naeratus sulatab mu huuled, sügaval tähepõhjal laman ma rahus. Kui mind puudutab surm südaööl, mõtlen, et mind surmast äratati elule. Mõtlen, et mängin hardalt Jumala looduga. Mõtlen, et olen nii kaugel ja sina koos minuga.
Tu ab den Schmerz Vii ära see valu Vii ära see valu, page, igatsus! Suvi õitseb mu sulni õe pea ümber. Õnnelik on hing, kes usub hirmuta igavese talve headusse. Ava oma süda, lase sisse rahu! Värelev päike suudleb mu õe nägu. Õnnelik, kes viimase lauluga surma unede ümber õitsevaid pärgi punub!
Versuchung Kiusatus Sa puhas valgusest ja vandlist naine, hele õde mu hämara aseme ääres, sa mu vere viimane pelgupaik, hingemäestik - sügav, jahe ja puhas. Mu süda pöördub ikka ja jälle su armastuse juurde, justnagu oleks su süli mu kunagi sünnitanud. Sinu, sulni pühaku ükski soov ei saa täitmata jääda, ent päästa mind, oma last, sellest valusast tulest! Kuulen öösiti metsikuid ratsanikke jahti pidamas, nende kuum hingeõhk lõõtsub mulle näkku - ei! Ära aita mind! Lase mul seda taluda sinu pärast, kes sa mind murdes mind ülendad. Ma tunnen sõna, mis kõikidesse öödesse koidiku toob: "Ma armastan sind!" - Ja valgus sai!
Richard Wagner (1813-1883) Tekst Mathilde Wesendonck (1828-1902)
Der Engel/ Ingel Stehe still/ Seisata vaikides Im Treibhaus/ Kasvuhoones Schmerzen/ Kannatused Träume/ Unistused
Tõlkinud Virge Joamets
Ingel
Varases lapsepõlves kuulsin ma sageli räägitavat inglitest, kes taeva üleva õndsuse vahetasid maise päikese vastu: kui kannatav süda kartlikuna, maailma eest peidetuna, vaikselt veritseb surnuks ja jääb otsa pisarate tulvas, kui tema palve anub kirglikult üksnes päästmist, siis ingel hõljub alla ja tõstab ta õrnalt tarvasse. Jah, isegi minule laskus ingel ning helendaval sulestikul kannab ta minu hinge läbi kõikide valude nüüd taeva poole.
Seisata vaikides.
Tormav, mürisev ajaratas, igaviku lõhestaja; helendavad sfäärid kõiksuses, mis ümbritsevad maailma; igavene loodu, peatu ometi, on küllalt muutumisest, lase mul olla! Peatu, loov jõud, igavesti loov ürgmõte! Peata hingamine, vaigista tung, peatu sekundikski! Kiirenev pulss vaigistab lööke, soovide igavene päev, lõpe! Et ma võiks õndsas magusas unustuses kõiki naudinguid maitsta. Kui silm joob õndsalt silmast, hing upub täielikult teise hinge, olemine leiab end taas olemises, kõikide soovide lõppemine annab endast teada, kuuled vaikivat hämmastunud vaikuses, ükski soov ei poe enam hinge: siis tunneb inimene ära igaviku jälje ning lahendab püha looduse mõistatuse.
Kasvuhoones.
Kõrgele võlvuvad lehekroonid, smaragdist ehiskatus, võõrast paigast toodud lapsed, öelge mulle, miks te kaeblete? Vaikides painutavad nad oksi, joonistavad õhku märke, ja magus aroom, kannatuste tumm tunnistaja, tõuseb ülespoole. Igatsedes ajate te oma käed laiali ning eksiarvamuste ahelais embate lohutamatu igatsuse mõttetut hirmu. Tõepoolest, vaesed taimed, ma tean me jagame saatust. Ehki olen ma ümbritsetud valguse ja säraga pole siin meie kodumaa. Kui päike eraldub rõõmsalt päeva tühisest illusoorsusest, mähkub see, kes tõeliselt kannatab, vaikivasse pimedusse. Muutub vaikseks, kahisev liikumine täidab kartlikult pimeda ruumi: ma näen raskeid piisku rippumas rohelistel lehtedel.
Kannatused.
Päike, igal õhtul nutad sa oma ilusad silmad punaseks, kui merepeeglis kümmeldes saabub sinu varane surm. Ometi tõused sa, sünge maailma sära, hommikul uuesti ärganult oma endises hiilguses, nagu uhke kangelane! Ja kuidas pidin ma kaeblema, miks, mu süda, näen sind nii raskena, kas päike ise peab kartma lööma, kas päike peab loojuma? Ja kui surm sünnitab elu, kui kannatused annavad teed vaid õnnele oo kui tänulik ma olen, et loodus on andnud mulle sellised kannatused!
Unistused.
Ütle, missugused imelised unistused, mis pole mitte nagu tühjusesse haihtunud sisutu vaht, täidavad mu hinge? Unistused, mis iga tund, iga päev kaunimalt õitsevad, ning oma täheteadusega õndsalt hinge läbistavad. Unistused, mis nagu ülevad kiired hinge upuvad, et seal maalida igavikuline pilt: kõige unustus, ühe meelespidamine. Unistused, mis nagu kevadpäike lumest õisi välja suudleb, nii et uus päev kui mitte aimatud õndsus neid tervitab, nii et nad kasvavad, õitsevad, levitavad unistavalt oma aroomi, hääbuvad õrnalt sinu rinnal, ning vajuvad siis hauda.
Tekstid William Shakespeare (1564-1616)
Tõlkinud Georg Meri
Desdemona laul
( W.Shakespeare näidendist "Othello")
Laps ohkab ja halab seal mooruspuu all, oh laulge, haljas paju!
Ta käsi on rinnal, pea põlvil on tal, oh paju, haljas paju.
Ta jalge ees vulinal allikas keeb, oh paju, haljas paju! Sool pisarais pehmeks kividki teeb.. oh paju, haljas paju.
Sest pajust, sest haljast, saab minule pärg, kuid teda ei tohi te laita üksraas..
Ja ta vastas kui hüüdsin "kuis petta mind täid" oh paju, haljas paju.
" Kui tüdrukuid kaen - poiste kaisus sa käid" oh paju, haljas paju.
Puu vilus puhata, kes ihkab minuga ( W.Shakespeare näidendist "Nagu teile meeldib" )
Puu vilus puhata, kes ihkab minuga ja lindudega koos häält tõsta rõõmuhoos, see tulgu, see tulgu, ei leia eest muud vihameest kui talvetuule ulgu. Auahnust vihkav mees, kes elab päikse käes, mis leiab, seda sööb ja muule käega lööb, see tulgu, see tulgu, see tulgu, ei leia eest muud vihameest kui talvetuule ulgu. Kui juhus kord nii seab, et mees end eesliks peab, kõik jätab, mis tal on, et võidutseks ta jonn. Ducdame, ta leiab siit vaid narrisid- küll teda valgustame.
Veel lõhub, talvetuul.
Veel lõhub, talvetuul on vähem õelust sul kui tänamatusel! See kihv ei salva nii jääb nähtamatukski, ehk küll on karm su hääl. Hõissa hei-hõissa, et haljendaks salu! Võlts tihti on sõprus ja arm on vaid valu! Hei hõissa! Jah, salu! On lõbus see elu. Jääks muutu, taevas sa! Su külm ei heiduta kui madal unustus! Ehk aheldab küll veed, sa vähem valu teed kui sõbra tänamatus. Hõissa hei-hõissa, et haljendaks salu! Võlts tihti on sõprus ja arm on vaid valu! Hei hõissa! Jah, salu! On lõbus see elu.
Läks armsamaga külaneid.
Läks armsamaga külaneid suus hei-hõissa ja hei, vaid hei-hõissa ja hei kui nurmed haljendama lõid: See on lõo aeg, see ilus kosjapeo-aeg, siis liirutab sirr-liiru-liiru lind, on kevadet täis rind. Laul läks neil lahti sedamaid, suus hei-hõissa.. sest elu on kui õilmeis aeg: See on lõo aeg, see ilus kosjapeo-aeg, siis liirutab sirr-liiru-liiru lind, on kevadet täis rind. Sa kevadaega kasuta, suus hei-hõissa.. on armastuse krooniks ta. See on lõo aeg, see ilus kosjapeo-aeg, siis liirutab sirr-liiru-liiru lind, on kevadet täis rind.