- Pärnu Kunstikool
- 22.aprill 2010 kell 9.30
- Laiendatud koosolek
Kohal: Kristel Kallau (Pärnu Kunstikooli direktor), Andrus Haugas (Pärnu linnavalitsuse Haridusosakonna juhataja), Karin Veissmann (Pärnu Muusikakooli direktor), Ene Tahvel (rakenduskunstnik), Kai Kallastu (laulja, Pärnu Loomeliidu esindaja), Riina Georg, Tiina Saidla, Rait Pärg, Kaia Metsaalt, Karin Tislar
Kristel Kallau: Kutsusime Andrus Haugase rääkima seoses kolme kaunite kunstide koolide ühendamise plaaniga. Kõige lihtsam, et mina ei hakkaks tõlgendama ja midagi segi ei ajaks. Andrus Haugas edastab linnavalitsuse mõtteid ja teil on võimalik küsida.
Andrus Haugas: Istume sõbralikus vestlusringis. Tahaksin sissejuhatuseks öelda, et ei ole olemas kabinetivaikuses tehtud kindlat otsust koolide liitmise kohta. See, et volikogu, linnavalitsus ja ka haridusosakond mõtlevad tuleviku peale, on igati normaalne ja see on oluline osa meie igapäevases töös. Mitte pusida ainult tulekahju kustutamistes, vaid leida süsteemselt aega vaadata tulevikku, mängida läbi erinevad variandid, hoida kätt pulsil ka ühiskonnas toimuvatel protsessidel. Valmistada ette homseks elu, et saaks hakkama tulevikus. Me ei tea, milline saab olema tulevik. Igapäevatöös on meil sarnane olek. Peame mõtlema, läbi mängima ja kokku leppima tuleviku osas. Kokkulepet ei ole, on olemas mõttearendus, mis oleks kui... Teema lähtekoht on selline.
Arengukavas on see punkt sees, teema meie teadvuses ja igapäevapraktikas viimased 15 aastat. Asutuste ja valdkondade arengukavadega oleme kokku puutunud viimasel ajal ja nende arv on järjest kasvanud. On valdkondade, asutuste, linna ja riigi arengukavad. Teema on kirju ja kogu selle haldamine nõuab palju ressursse ja aega.
Oleme kokku leppinud, et see on vajalik. Miks me oleme selle kokkuleppe selliselt teinud? Oleme teinud slleks, et suuta niipalju kui võimalik homse ollukorraga arvestada ja võimalikult kindlalt suuta kaitsta neid valdkondi, mille eest me vastutame.
Oluline on teada ka seda, et eelmisel õppeaastal toimusid haridusasutuste koostööseminarid, kus lepiti kokku Pärnu haridussüsteemi ühised väärtused. Käesoleval õppeaastal oleme sellest tulenevalt korrastanud haridussüsteemi arengukava struktuuri - s.t. muutnud ta väärtuspõhiseks.
Kokku lepitud väärtuse osas kujunes kõige olulisemaks INIMENE - õpilane, õpetaja, lapsevanem jne. Väärtus on ka institutsioon, eripärane haridusasutus, aga isik ja temale pakutavad võimalused on olulisuse pingereas kõrgemal. Eelkõige me peame pidama silmas seda, et konkreetne laps saaks kätte selle teenuse (pakutavad võimalused), mida ta vajab. Institutsioon on väga vajalik, aga kui tekib vajadus, et me peame tegema valiku, siis teeme selle inimese kasuks. See on üldteoreetiline jutt, et saaksite aru maastikust, kus me toimetame.
Valdkondliku arengukava olemasolu on oluline. Poliitiline situatsioon linnas aeg-ajalt muutub. On olnud perioode, kus muudatused on olnud sagedased. Poliitilised muutused võivad tuua kaasa ka uued vaated. Valdkondliku arngukava olemasolu tähendab aga seda, et planeeritud muudatused kirjutatakse kõigepealt sisse arengukavasse ja alles siis jõutakse konkreetsete tegudeni. Oleme sellest lähtunud ja peame oluliseks seda võimalikult korrektselt silmas pidada.
Ümberkorraldamist puudutava punkti lisamine tähendab eelkõige seda, et me soovime avada selleteemalise arutelu, et tekiks ühiskondlik kokkulepe. Kehtiva korra järgi menetleb kõiki arengukavasid linnavalitsus ja seejärel volikogu. Volikogu otsusega toimub avalikustamine. See on periood, kus kõik isikud saavad teha omad ettepanekud ja toimub ka avalik arutelu. Siis läheb arengukava uuesti volikokku ja nüüd juba kinnitamiseks. Teil on õigus teha ettepanek selle punkti arengukavast välja võtmiseks või ümbersõnastamiseks.
Nüüd selle juurde, miks niipidi on üldse mõeldud.
Kaija Metsaalt: Kas eelnev praktika näitab, et võetakse välja ka?
Andrus Haugas: On olnud olukordi, ja kui argumendid on piisavalt selged ja põhjendatud, siis jah.
Kristel Kallau: Kas praegu on seisukoht, et peaks midagi huvihariduses tegema teisiti? On poliitiliselt seda välja käidud?
Andrus Haugas: Ei ole, aga samme toimub. Kaks huvikooli on juba liidetud. Kolme kooli liitmise plaani kohta salaprotokolli pole.
Miks üldse niipidi mõelda? Alustan näitega. Teate, et kõik olulisemad linnaelu puudutavad otsused teeb volikogu ehk poliitiline tasand. Majandusolukord on enneolematult keeruline. Oleme asutuste eelarvetega miinimumprogrammil. Ma ei näe enam võimalust eriti asutuste eelarvetes täiendavalt kokku tõmmata. Aga linna finantsspetsialistide prognoos näitab, et kui kohustuslikud maksed maha arvata, siis valdkondade igapäevaseks toimimiseks vajalik raha kogus lähiaastatel tegelikult ei suurene, vaid hoopis väheneb. Selle pildi järgi me veel põhjas ei ole. Mis omakorda tähendab seda, et poliitikud on sunnitud otsima neid võimalusi, kust kulutusi veelgi vähendada. On selge, et haridus, mis moodustab kogu linna eelarvest poole, ei saa ilmselt puhtalt pääseda. Kui me räägime, et linnal tervikuna on vaja veel kokku hoida näiteks 38 miljonit võrreldes 2010.a. eelarvega, siis ei ole ilmselt võimalik, et haridus kulutusi vähendama ei pea.
Kui nüüd volikogu liige, kes ei pruugi olla kunstivaldkonna ekspert, vaatab linnaeelarvet ja näeb seal kolme asutust: Kunstide maja, Kunstikooli ja Kunstnike maja, võib tal tekkida mõte, et tegemist on asutustega, mis tegelevad sama asjaga. Ta võib ju nii mõelda, kuna asutuste nimed vihjavad samale eluvaldkonnale. Ja kuna linna majanduslik olukord on keeruline, võib ta peas küpseda ettepanek - tõmbame kaks maha ja jätame alles ühe asutuse.
See oli lihtsalt näide, et selgitada, kus kivi all mõnikord vähk peidus võib olla. Siis on oluline, et see linna eelarve võiks anda mingi teistsuguse pildi. Kui seal oleks üks asutus, mis tegeleb kunstiga, siis seda ohtu ei ole, sest kõik saavad aru, et kunst on oluline valdkond.
Tulles huvihariduse juurde, siis mõni aeg tagasi keraamikaga tegeldi kolmes kooolis, pärlipunumisega kahes. Meie kohustus on vaadata see üle ja mõelda, mida peaks siis muutma. Lastel võimaluste palett ei tohiks kitseneda, peaks avarduma. Kuidas sama ressursiga saaks midagi muuta? Üks asi on dubleerimiste vältimine ja suurem garantii huvihariduse võimaluste säilimiseks. Teine aspekt on efektiivsem eelarveliste vahendite kasutamine. Peame mõtlema selle peale, et see ruutmeeter, mis huvihariduse kasutuses on homses päevas, peaks olema rohkem kasutatud. On muidugi hea, kui igaühel on oma kabinet, klass, töölaud, arvuti jne. Aga see oleks ideaal, arvestama peame reaalsusega.
Korraks põikan struktuuri valdkonda. Kui me peaksime jõudma arusaamisele et kunstide valdkonna liitmine oleks mõistlik, siis kuidas peaksime seda tegema? Kindlalt oleme seda meelt, et ka institutsioon on väärtus. Sellised nähtused nagu muusika- ja kunstikool on väärtused ja meie eesmärk ei ole neid minema pühkida. Kui me neid tahaksime liita, siis kuidas seda teha selliselt, et nad ka eraldivõetuna säiliksid?
Eelistusena number üks oleme siin võtnud eeskujuks Tallinna VHK mudeli, kus põhimõte on selline, et ühe haridusasutuse sees töötavad osakondadena mitmed asutused. Osakondadena on seal nii haridus- ja kultuuriasutused: tavakool, muusikakool, lasteaed, kunstikool jne jne. Kui me seda rakendaksime, siis tähendaks see, et meie tänased koolid jätkaksid tööd osakondadena ühe juriidilise isiku sees. Selline lähenemine tagaks selle, et lapsevanema ja lapse jaoks ei muutu muud midagi, kui et lapsele avaneksid praktiliselt kõigi liitunud asutuste pakutavad õppekavad.
Kui tänases päevas nt laulmist kuntide majja õppima tulnud laps tunnetab, et tahab edasi seda õppida, tal tekib vajadus saada juurde solfi ja muusikalugu. Tänases olukorras, kus nad on erinevad asutused, peab ta käima eri koolides. Teiste omavalitsuse lastele see on praktiliselt võimatu, kuna nad toetavad vaid ühe lapse puhul ühte õppekava. Ilmselt on ka siis võimalik neid õppekavu liita jne, valikuvõimalused oleksid avaramad. Seesama solist kes tahab hakata neid lisaaineid saama, võib ühel hetkel tunda, et vajab lavalist liikumist ja näitlemist jne. Tervikasutuse sees need võimalused talle ka avaneksid.
Kai Kallastu: Minu ettepanek on üldse need lauluringid ja madalama astme huviharidus, mis Kunstide majas, suunata eraettevõtlussesse. Nagu on juba Jana Trink, Toomas Voll, Fred Rõigas, Raekülas lauluring. See annaks suurt säästu. See on kõlvatu konkurents, et ühed õpetajad on linna lausfinantseerimise peal ja teised rabelevad ise. Ja õpetuse tase ei ole linna koolis parem. See on mõttetu laustoetus. Näiteks Soomes kuskil sellised lauluringid ei ole linna finantseerida.
Andrus Haugas: Ma ei kasutaks sõna “kõlvatu konkurents”.
Kai Kallastu: Mina vaba kodanikuna võin nimetada asju nii, kuidas see on minu jaoks õige. Haridusosakonna juht kindlasti ei saa seda nii öelda. Olen kuulanud Sügisulul palju noori lauljaid erinevatest stuudiotest ja taseme vahet sisuliselt ei ole.
Andrus Haugas: Kas Sügisulu žürii otsused siis ei ole autoriteetsed?
Kai Kallastu: Mina kraadiga vokaalpedagoogina näen kindlasti asja paljus teisti. Žürii hindab hetkeolukorda, mina vokaalpedagoogina hindan perspektiivi. Vokaali hindamisel on olemas selged kriteeriumid.
Karin Veissmann: Olen osaliselt nõus nii Kai kui Andrusega. Laulu eriala ei vaja, st riiklikult ei ole nõutav, eraldi ettevalmistav haridus Otsa kooli või Muusikaakadeemia ettevalmistusosakonda sisse astumiseks.
Andrus Haugas: See oli illustratiivne näide. Kui rakendada VHK mudelit, siis väga oluline muudatus oleks ka see, et VHK on rohkem juhtimisorganeid kui meil, seal on ka olemas lisaks direktsioonile, hoolekogule ka konsiilium, mille moodustavad eelkõige nendesamade osakondade juhid. Põhimõttelisi otsuseid tehakse üheskoos. Näiteks kui kokkulepe, et toome välja muusikalise lavastuse, siis need asjad lepitakse kõik üheskoos kokku ja avab suurema sünergia võimaluse.
Otsuseid ei ole, on arutelu koht. Lisaks sellele on mul endal plaanis teha sellel teemal ajurünnak, kuhu kutsuda kõigi kolme kooli esindajad, ettepanek seda vedada on tehtud Aarne Saluveerile tulema appi üheskoos mõtlema. Tahaksin, kui vähegi võimalik, sinna kutsuda ka muusikaakadeemia ja kunstiakadeemia esindajad, mis on mõistlik ja mis mitte. Kas see on ideaalne või mitte. Kas on sünergia võimalusi. Selle lõppresümee ei ole ette planeeritud.
Kai Kallastu: Kas meil oma linnas ei ole piisavalt kunstialade eksperte, et neid peab Tallinnast tooma?
Andrus Haugas: Kuna Pärnus puuduvad kunsti- ja muusikavaldkonnas edasiõppimise võimalused, on mõistlik need haridustasemed ajurünnakul kaasata. Lisaks sellele on selle valdkonna pärnakad seotud koolide huvidega.
Tiina Saidla: Minu arvamus minu erialal on küll sõltumatu.
Kaia Metsaalt: Kuna käis läbi, et huvikoolid võivad jääda kõik ühte majja, siis oli juttu, et igat osakond juhib eraldi inimene, kus siis ikkagi on see kokkuhoiu koht? Et jääb mingi 1 ring ära, me räägime 2 õpetaja mõnest tunnist hetkel?
Andrus Haugas: Keeruline vastata sellele küsimusele, ei taha kurja välja kutsuda. Ma väga loodan, et ei pea. Kui me näiteks peame sulgema ühe üldhariduskooli, siis tuleb viia mõne teise kooli õppetöö kahte vahetusse. Kui räägime näiteks ühe lasteaia kinni panemisest, siis järjekord muutub veelgi pikemaks, mis tähendab, et Pärnu ei suuda selles osas seadust täita. Huviharidus on seadustega kaitstud hariduse valdkonnas kõige vähem. See, et näiteks Pärnu huviharidusega on kõik hästi, on eelkõige Teie suure töö ja omavalitsuste hooliva suhtumise tulemus. Aga see olukord ei ole seadustega kaitstud. Kui me oleme sunnitud kokkuhoiukohti otsima, siis võib nt kujuneda vajadus, et peame selle maja müüma. Peame tervikpildi suutma sel moel ümber mängida, et iga ruutmeeter oleks rohkem kaetud. Aga kordan veelkord, et selliseid otsuseid täna tehtud ei ole ja ma loodan, et me ei pea ka neid tegema. Kui me oleme aga sunnitud, siis olen seda meelt, et kunst peab leidma endale Kunstide Maja hoones rohkem ruumi, kui seal täna kunsti käes on.
Asta Jõerand: Siin 240 ruutu, praeguste klassikomplektide jaoks
Õpetaja: Kunstide Majas õpetatakse niisketes keldriruumides, kus üldse ei tohiks lapsi õpetada!
Andrus Haugas: Ei maksa elevile minna. Võiks lähtuda sellest, et nii lähebki. Te peate ehk minema kitsamateese oludesse, aga mitte kordades. Kooriklass võiks minna nt Raekotta volikogu saali vms. Miks mitte ka üldhariduskoolides proove teha. St sisuliselt noote, heliharke jne. Sellised tegevused on võimalik lahendada heanaaberlikud, ja Kunstide Maja praegune tegevus võiks vabastada pinda kunstile. Aga kindlaid ruumiplaane ei ole. Ma ei taha kurja välja kutsuda. Ilmselt tõmbab kokku ka kantselei pool.
Õpetaja: Kas on reaalne, et kunstikool mahub Kunstide majja?
Andrus Haugas: Praegu ei mahu.
Õpetaja: Siis reaalsem on ju nad hoopis siia tuua, nimi Kunstide maja tuleks ringi muuta.
Andrus Haugas: Liitmine ei tähenda millegi kaotamist, emotsionaalselt ma saan aru, et see maja on ideaalne. Muusikakool oli ka hiljuti samades oludes. Tehti otsus ja viidi Kontserdimajja. Ilmselt on negatiivseid asju seal. Oma pere tunne on vähenendud ja ei ole õhku. Samas jalutab koridori peal nt Neeme Jävi vastu ja see kõik muu on positiivne, mis tervikut toetab. Seesama ruutmeeter, mis oleks siin, võib olla kuskil mujal.
Asta Jõerand: Kunstil peaks olema kraanikausid jne igas klassis, spetsiifilised tingimused. Kunstide majas ei ole klassides kraanikausse. Peab hakkama neid sinna ehitama jne. Seal majas võiks kunsti osa kokku tõmmata, võib-olla võidame hoopis sellega. Kuna me oleme aru saanud, et me sinna ära ei mahuks.
Andrus Haugas: See valdkond on küllalt keeruline, mis on tulemus? Paneme Jana Tringi või muu võrdlusse, siis Jana Trink selgelt kaotab.
Tiina Saidla: Mul on Kunstide Majas väga hea direktor. Ta on matemaatik, ta ei sekku ja ma saan teha õpilastega, mida ma tahan. Ma õpetan seal kõike.
Õpetaja: Meie õpetame ka kõike alates kompositsioonist kuni maalimiseni jne.
Kristel Kallau: Selle ala professionaalid siiski peavad otsustama. Tiina Saidla näide ongi selles, et oluline valdkond on sattunud Kunstide majja ja ma ei tea, miks ta siia majja ei sattnud.
Andrus Haugas: Minu eelmine kohtumine muusikakoolis andis tagasisidet, midagi ei ole võimalik muuta, kuna nõudmised on sellised. Võib olla ka olukord, et nõudmised muutuvad.
Karin Veissmann: Kõik need kolme kooli õpetajad, kes sooviksid ka omavahel arutada asja. Et teha koosolek ja me räägime mingist töövõimelisest seltskonnast.
Kai Kallastu: Peaks toimuma kohtumine koolide vahel, alguses kolm kooli, siis laiemalt linna huviharidus tervikuna koos kõigi huvikoolide esindajatega ja siis laiemalt koos otsakooli direktoriga jne.
Tiina Saidla: Mulle meeldib minu töö kunstide majas, kus ma saan õpetada kõike, mida konkreetselt õpilasele vaja on. Siin ei saa.
Kristel Kallau: See on tänu sellele, et sul on siin nii väike koormus. Sama buketiga kui kunstide majas, saad sa ka siin anda. Kunstihuviharidus mahuks ära kõik meie majja.
Karin Veissmann: Kui kolm kooli moodustavad selle kooli, kas see ei võiks olla [formaalne struktuur] linnavalitsuses.
Andrus Haugas: See on detail.
Karin Veissmann: Kui ma näiteks tean, et ma võitlen selle eest, et ma ei liituks ja saan eelarve sadu tuhandeid vähem. Rahakott on mulle ka kallis. See on seotud ikkagi rahaga.
Andrus Haugas: See on repressiooni näide, selliseid vahendeid tänapäeval ei rakendaks. Et saame sõltumatult rahast teha selliseid otsuseid. Enne seda oleks mõistlik need variandid läbi kaaluda.
Kai Kallastu: Mul on kaks kontrastest näidet Soomest. Minu abikaasa õppis Sibeliuse Akadeemias, ta käis Helsingi ülikooli saamas lisakursusi ja punktisüsteemi alusel raamatupidamine arveldas [joustava opintooikeus – paindlik õppeõigus]. Mina õpin mammut-rakenduskõrgkoolis METROPOLIA, mille moodustavad kõik Suur-Helsingi piirkonna kõrgkoolid, mis on selgelt haldussuutmatu. Üks töökäsk liigub kaks kuud.
Andrus Haugas: See on väga hea jutt.
Karin Veissmann: Ümberkorraldamise punkt on kõigis kolmes põhikirjas täpselt kirjutatud ja arengukavas kasutati sama sõna.
Andrus Haugas: Tehke oma ettepanekud. Minul ei olnud redaktsiooni siis, kui sellest rääkisime, enam võimalik muuta. Kui me saame laste valikuvõimalusi laiendada teiste vahenditega, on see ju suurepärane tulemus.
Kai Kallastu: See on ilmselt põhimõtteliselt teine mõtlemine huviharidusest, mida haridusosakond ootab linna huvikoolidelt.