Pärnu Linnaorkestri eesmärk[]
Andrus Kallastu (AK): Pärnu linnaorkester kui Pärnu muusikaelu lipulaev: mis on see funktsioon, mis orkestril peaks olema ja mis tal on?
Krista Kingo (KK): Eesmärk on pakkuda huvitavaid programme, huvitavaid kontserte. Aga siin ongi seesama, mis minu eesmärk on olnud ja mida ma olen püüelnud, on see, et me oleme olemas eelkõige Pärnu linna jaoks. Ehk siis tegelikult me kõnetaks täpselt nagu beebit, meil on beebikontserdid, ma kõnetan selle beebilapse vanemaid, ma kõnetan vabariigi aastapäeval volikogu inimest, oleme teinud Pärnu Suve, teeme koostööd teiste organisatsioonidega. Tänases konkurentsimaailmas, näiteks suvel on neli kontserti ühel päeval, tegelikult ka talvel, näiteks meil tuleb hooaja lõppkontsert pühapäeval ja reedel on kontserdimaja hooaja lõppkontsert. Ehk siis tänases maailmas seda valikut on nii palju. Aga mina olen püüelnud selle poole, et eesmärgiks on Pärnu inimene ja Pärnu inimene, teadvustaks seda orkestrit nii palju, et ta teeks valiku alati Pärnu linnaorkestri kasuks. Mitte alati isegi valiku või kava selle järgi, mis kavas on, vaid usalduse järgi. Kava järgi teed võib-olla valiku sina kui proff, aga tavainimene ütleb, et loomulikult ma lähen sinna.
Kui me räägime omavalitsusorkestrist, siis eelkõige peab olema täidetud see funktsioon, mis on oluline Pärnu linnale. See, et laps kasvab beebina muusikaga koos ja samamoodi, et ta tuleb lasteaiast koju ja ta ütleb, et meil käis täna Pärnu linnaorkester külas. Me lähme koolidesse solistidega, me räägime koolides Pärnu linnaorkestri tegemistest. Ta ei tule võib-olla kontserdile, aga see ongi, kui ta näeb, et aa seda kollektiivi ma tean. Ja sealt edasi tuleb, milliseid on meie kavad, solistid, mitmekesisus. Me tegime eelmisesl oktoobril noorte juutuuberitega koos, sest me nägime, et see oli puhtalt selle sihtrühma jaoks (noored 10-14).
AK: Muidugi peaks olema, aga see, mida sa räägid, et ta kõnetaks pärnu inimest, see on kas eesmärk number kaks või pigem nad on koos.
KK: No loomulikult ma ei saa latti alla lasta, et ma läen lasteaeda latt all. Aga ma peame seda koos nägema. See on pbiliku kasvatamine. Kui tihti on meil nii, et teoste osade vahel plaksutatakse. Alati rõõmustan selle üle, sest me olen toonud saali kellegi, kelle jaoks see on esmane kogemus, kes ei tea veel neid reegleid.
AK: Need on turunduslikus ja publiku kasvatamise mõttes väga ägedad asjad.
Pärnu Linnaorkester ja muud Pärnus tegutsevad muusikud[]
AK: Kui üks sidusrühm on noored ja publik, siis teine sidusrühm on muu muusikute seltskond, kes Pärnus tegutseb. Kuivõrd linnaorkester on avatud koostööformaatidele? Kuidas linnaorkester teeb koostööd pärnu muusikutega, kes ei ole linnaorkestri liikmed?
KK: Täna me minu meelest koostööd ei tee. Muusikakooliga, muusikakolli õpilastega oli kontsert Muusa puudutus. Mina näeks küll, et peaks tegema. Kuna kavu tehakse kaks aastat ette, meil on limiteeritud, et kaks kontserti kuus ja samas on eelnevad kokkulepped kas peadirigendi või külalisdirigendiga. Ja külalisditrigent saab valida, kelle ta kutsub. Alati saab küll ka soovida. See on protsess. Mina ütleks selle peale, et me oleme koostöövalmis. Ma ei ole kedagi ukse taha saatnud. Kui sopran Kai tahab teha midagi, siis see on läbirääkimiste küsimus.
AK: Kui avatud linnaorkester ikkagi on? Positsioonid on erinevad. Eraõiguslikud tegijad elavad hoopis teistsugust elu kui eelarveline asutus.
KK: Mina olen, aga ma võib-olla ei jõua genereerida ja teha pärnu muusikitele pakkumisi, et tulge. Aga kui pärnu muusik tuleks meie juurde...
AK: Aga kuidas ta saab tulla? Palun seleta seda mehhanismi natuke selgemalt, kuidas see muusik tulema peaks? Et tal ei oleks tunne, et uks on kinni ja sealt läbi ei pääse.
KK: Tuleb ikka ühendust võtta. Kui sul on mingi idee
AK: Küsin siis täpsemalt: minul on pärnu muusikuna selline tunne, et linnaorkester ei taha teha koostööd...
KK: Ei.
AK: ... ja mina ei ole ainuke. Et ta ei tahagi väljstpoolt tulevat initsiatiivi.
KK: Kas sa oled proovinud?
AK: Ja, muidugi olen.
KK: Võib-olla sa räägid siis minevikust. Nüüd, kui mina olen siin olnud, siis sa...
AK: Nojah, sa oled nüüd uus inimene.
KK: Sest mina näen...
AK: ...ja ma ei ole ainuke. Ma ei taha viia seda juttu isiklikuks. Olen rääkinud paljude inimestega, kes on seda koostööd mõelnud või ka teinud, et nad ütlevad, et see ole olnud kõige meeldivam. See tagasiside on olnud selline, et linnaorkester tegelikult seda koostööd ei soovi.
AK: See on normaalne. Külalisdirigent tulebki oma kavaga.
KK: Kui meile tuleb uus peadirigent ehk kunstiline juht, siis ilmselgelt tuleb koguneda, saada pärnu inimestega kokku ja tuleb tekitada see koostöö. Ja sealt juba siis loomenõukogu või kunstiline juht otsustab, milliseid kavu tehakse, kellega tehakse. Mina näeks selles ainult ühte positiivset väljundit ja minu meelest see peakski nii olema.
AK: Aga sa oled ikkagi üksinda selles, minugis mõttes direktor versus muu kollektiiv. On see nii, saan ma õigesti aru?
KK: Jah.
AK: Kui jätkusuutlikuks sa seda olukorda hindad, et sina üksi esindad mingit ideed, mida muu kollektiiv väga ei esinda?
KK: Aga see on täna hetkeseis. Hetkel on nii, et kuna mul ei ole kunstilist juhti, siis see nii on. Aga ma väga loodan, et sügisest see ei ole enam nii.
AK: Sa loodad, et see olukord ikkagi muutub?
KK: Ja, ma arvan, et see kindlasti muutubki. Sest isegi kui kunstiline juht tuleb väljast, siis oleme meie, pärnu inimesed, need kes talle tutvustavad, et näed, meil on siin sellised muusikud, selliste koostöödega. Aga eelkõge, kui sa tead, et on olemas pärnu linnaorkester ja sul läheb üks päev lamp põlema, et ma tahaks teha midagi sellist, siis igal, mina näen, siis sa tuled ju meie juurde, linnaorkestri juurde ja ütled, et “mul on koostöö”. Sul läheb lamp põlema, sul tekib mingi idee, kui meil näigteks sellel hetkel ei teki seda ideed, ei ole aega või nii, aga sinul on idee, siis igal juhul sa pead tulema minu juurde, sest ma ei saa tulla sinu juurde ja eeldada, et sul lamp põleb.
AK: Võib-olla sa oled nüüd uus inimene. Kui me räägime lambi põlemaminemisest, siis loomulikult, ma olen ju projekte teinud. Nii kui lamp on põlema läinud on mingis olukorras on ka olnud juttu, aga see on olnud ikkagi väga keeruline ja kuskilt maalt ma olen jõudnud järeldusele, et mul ei ole mõtet pöörduda linnaorkestri poole. Mul on lihtsam toimetada kusagil mujal. Sina esindad teistsugust lähenemist, kui üldine praktika on olnud. Üldine praktika on olnud vastanduv ja see peakski muutuma. Mina leian ka, et see on ebanormaalne ja ma olen ka olnud selle suhtes kriitiline.
KK: Ka näiteks see Muusa puudutus, me peame toetama noori, noori soliste, ...
AK: Absoluutselt.
KK: ... et ka nemad tunnetavad seda. Me peame tegema kevadeti koos kontserti, kus ongi need muusikakooli lapsed. See ongi see Pärnu linnaorkester. Me peame eelkõige teenindama Pärnu linna.
AK: Sõna “teenindama” on võib-olla vale. Ma nimetaks seda kõige laiemas mõttes infrastruktuuritoetuseks. Kohaliku omavalituse ülesanne on vähem korralda ise, aga luua tingimused, et erinevad asja õitseks. Ta ei ole eraorkester, kus teed, mis tahad, vaid ta on maksumaksja raha eest üleval peetav infrastruktuur, mis on kõigi jaoks. Nii nagu ma kõnnin üle pärnu silla.
KK: Jah, ja ideaalis iga muusikakooli õpetaja peakski töötama ka pärnu linnaorkestris.
AK: See oleks normaalne, kui nad üldse kontserdil esineksid.
Pärnu Linnbaorkester ja riiklik kontserdikorraldus Pärnus[]
AK: Pärnu on omapärane linn, et siin on väga tugevalt esindatud ka riiklikud organisatsioonid, kes ka korraldavad muusikaelu. Ja esimene nendest on loomulikult Pärnu Kontserdimaja. Milline on Pärnu linnaorkesteri suhe ja asend Pärnu kontserdimajas, kes räägib ka oma hooajast? Kui palju on siin koostööd ja kui palju on siin vastandumist?
KK: Ei, koostöö on ju väga hea.
AK: Ma räägin koordineerimise mõttes: see et eesti kontsert teeb saksofonisolistiga kontserdi reedel ja sina teed saksofonisolistiga kontserdi pühapeäval, on paratamatu? Kas sa pead seda olukorda heaks?
KK: See ongi Pärnu omapära, et meil on palju kontserte ühel ajal. Vaata meie suve, sa ei tea, kuhiu terrassile sa jooksed. Tänases maailmas see vist on nii jah. Me saame ainult loota selle peale, et meil on oma publik ja inimesed tulevad alati kuulama Pärnu linnaorkestrit, sest see on kohalik.
AK: Kas see on ikka päris õige suhe? Pabistrama ei pea, aga kui on ikkagi ühe ja sama asjaga tegu, hea et nad ei ole samal kellaajal, aga kui nad on ikkagi niimoodi lähestikku ...
KK: ... kuidas ma saan seda siis muuta, et üteln siis eesti kontserdile, kes teeb kaks aastat ette oma kontserdiplaani. Meie teeme tavaliselt hooaja kaupa. Ja ka siis võib juhtuda erinevus, et ma ei tea täpselt: solist võib muutuda, algab ju dirigendist või mõttest. Ma ei tea, ma ütleks hetkel, et seda, et kontserdimaja lõppkontsert on reedel ja minul on pühapäeval, ei näe takistust. Pigem ma ütlen siis kogu üldine, et Pärnus on sellel hetkel või suvel neli kontserti ühel samal ajal ja inimene on lõhestatud. Ta ei tea, kuhu minna. Pigem on see probleem. Minu meelest ei ole see probleem, et kontserdimaja teeb oma lõppkontserdi, isegi kui tal on saksofonikontsert, siis tal ei ole ju sama solist. Sama solisti puhul ma kuidagi eeldaks, et ta mulle ütleks, et kuule, ma teen nüüd reedel ka seal kontserdi.
AK: Kas ta ei võiks võtta ühendust? Kas ta ei võiks hoolitseda selle eest, et need asjad, mis pärnu kontserdimajas toimuvad, oleks...
KK: Me võime ju vaadata, kui palju on kontserdimajas olemas seda kava. Võib-olla sina kui ka kontserdikorraldaja või mina peaksin seda kalendrit vaatama ise?
AK: Ma saan aru, mis sa mõtled.
KK: Ega võib-olla ei olegi nii, et tema peab mulle ütlema, võib-olla peaksin mina hoopis uurima.
AK: Kindlesti ei ole ta ees kaks aastat, mis on tema planeerimistsükkel. Aga minu küsimus on see, et kas sa peaksid seda nomaalseks, et seda, mis kontserdimajas toimub, koordineeritaks? Või see ei ole vajalik?
AK: Aga kas see üleküllus ei ole siis ka see, et teises kohas on vähem. Kas ei võiks sellele asjale olla mingit terviklikumat pilku, et asju natuke ajaliselt hajutada?
KK: Aga kes seda tegema peaks?
AK: No seda ma küsingi. Et sa oled võimetu selle olukorra ees?
KK: Meil on ju Pärnu kultuurikalender ainuke, mida me näeme. Küsimus on jälle, et kui kultuurikalender on sinu isiku põhine, ehk sina kui korraladaja, kas sa paned selle sinna või ei pane. Keegi seda sinult nõuda ei saa ja siis ma ju ei tea, et sa korraldad kirikus, terassil või hoovis võib-olla kontserti. Ega linnavalitsus ei seda öelda sulle kohustuseks, et kui sa korraldad seal kontserti, et sul on kohtustus lisada see kultuurikalendrisse. Igaühel on turunduskanalid.
AK: Kui sa toetust ei saa, siis ei ole jah, aga kui sa toetust saad, siis on.
KK: Me peame ühiselt selle kokku leppima, et see nii on.
AK: Kas sa leiad, et sellisel kokkuleppel oleks mingit mõtet? Või see kokkulepe viiks midagi edasi või see annaks midagi head? Kas see võtab maha mingi pinge kusagilt?
KK: See ongi see, mis eesmärgil sa teed oma projekte. Kas sa teed projekte oma esinejale või keegi mere äärest teeb Koit Toome kontserti – tal on hoopis teised eesmärgid.
AK: Aga temaga see asi ei konkureerigi.
KK: Inimesi on ikka sama palju. See konkureerib väga.
AK: Me räägime erinevatest asjadest. Räägime siis fokusseeritult: Pärnu linnaorkester on sümfooniaorkester. Ja nüüd on see teema, kui ikka kaks sümfooniaorkestrikontserti on topitud kolmepäevasesse ajavahemikku ja näiteks kuu aega on tühjus...
KK: Ma ei näe probleemi. Pärnu linnaorkester ei ole sellest kannatada saanud ja ma arvan, et ma ei kannata ka nüüd, et kontserimajal on hooaja lõpp. Meil on ikkagi kavad erinevad. Sisud on erinevad. Inimsed käivad ju täna Pärnus, homme Tallinnas. Aga me saan töötada selle nimel, et Pärnu linnaorkester on olemas Pärnus, et kui inimesel tekib valikuvõimalus, siis ta soovib tulla pigem linnaorkestrit kuulama. Kasvõi missioonitundest või juba eelnevast heast kogumusest. Ja kui talle meeldib ka teised kultuurisündmused, siis ta läheb ka seda kuulama või vaatama. Aga selles konkurentsis, et te teete siin ja nüüd mina ei saa teha, ei, see ei ole nii. Ma ei ole ühtegi takistust sellel näinud. Statistiliselt ma ei tea, kas mõjutab, aga kui ma vaatan kontserdi külastatavuse järgi, siis ma ei saanud seda öelda, et see mõjutas. Ja ma arvan, et ma saaks seda infot isegi küsida. Ma ei ole täna seda teinud. Kuid see oleks täiesti mõttekoht. Aga hetkel ma ei tunneta, et see oleks mu konkurent. Ma tunnetan, et kogu muu on mu konkurent. Mitte see, et kontserdimajas on ägedad kontserdid. Pigem on see, kui eelmisel päeval oli kontsert ja kõik maksid seal 30 eurot pileti eest, see mõjutab, mitte kontserdimaja. Kontserdimajaga me teeme väga head koostööd.
AK: Aga see on ju eraldi teema. Need ju omavahel ei sega.
KK: Koostöö meil on väga hea, kunagi pole küsimust, et orkester ei saaks oma kontserte korraldada, alati saab.
AK: Mulle kui kontserdilkäijale võiks olla lihtsam, kui ma teaks, et näiteks sümfooniakontsert toimuks reedel. Et see poleks kord nii, kord naa. Et mul tiksusks regulaarne kontserdihooaeg.
KK: Tänases elutempos see pole võimalik. Ma tean seda, et see on võimatu, sest tegelikult tuleb reedel mõni ettevõte ja soovib mitmeks päevaks kontserdimaja rentida.
AK: See on siis kolmas jõud, mis mõjutab, et ei saa näiteks reedeti teha.
KK: Ja teiseks me oleme ka katsetanud ja näinud, et kõik päevad on head. Mõni ütleb, et see on reede, mõni neljapäev....Nüüd see on juhuse tahtel, et need on need pühapäevad olnud. Sulle võib-olla meelib reedel käia, ...
AK: Ei, üldse mitte...
KK: ...aga pigem on see ikkgi see kogu komplekt: linnaorkester pakub kvaliteetset kontserti, sa oled kohalik, nad usaldavad. Ma arvan, et see on olulisem kui see, kas see on reede, laupäev või pühapäev. Ja ma arva, et kui ma panen raamidesse, et linnaorkestri kontserdid on ainult reedel, ma pigem teen sellega kurja. Sest keegi ütleb, et ma käiks väga teie kontserditel, aga see reedene päev mulle ei sobi.
AK: Ahah, et on parem, kui see päev hõljuks?
KK: Sest näiteks lastekontserdid me teeme erinevas formaadis. Siis me teeme näiteks laulukooridega koos. Ei tule keegi neljapäeval, kui ma teen Endla segakooriga või Pärnu kammerkooriga, ma ei tee neljapäeva õhtul temaga kontserti, sest esiteks on prooviaega rakse leida. Ma teen selle nädalalõpus siis, sest siis nad kooriliikmed vabad. Me saame teha nädalavahetusel proovi. Need kõik mõjutavad seda.
AK: See on mõistetav, need on eri žanrid.
Pärnu Linnaorkestri repertuaar ja esinemised välismaal[]
AK: Milline peaks olema linnaorkestri repertuaar...
KK: Kõike peab olema.
AK: ... millega minna näiteks Pärnust välja, Eestist välja. Kas on mingit sellist plaani, kas on mingit sellist kunstilist programmi?
KK: See on küsimuse koht. Meil oli mõte teha Taanis kontserti. See on jälle eesmärgi küsimus. Kui me lähme Vaasa linna ja Vaasa on Pärnu sõpruslinn, siis ma peangi andma seal ägeda kontserdi koos Vaasa linnaorkestriga. Aga kui ma võib-olla lähen Pärnu linnaorkestriga Kopengaagenisse ja pean rentima ülikalli saali, siis ma küsiks, et mis on siis eesmärk? Mis sõnumit me sinna Pärnu linnaorketrina Kopenhaageni kallis saalis siis anname? Ütlen, et tere, tulge minu kontserdile, sest meie oleme Pärnu linnaorkester või tutvustame eesti muusikat?
AK: Seda ma küsingi.
KK: See on ju case by case. Oleneb kontserdi kontseptsioonist. Ideaalis peaks tegeme kõike ja kõikjal. Seda peab tegema, aga olenevalt kontserdist, missioonist, eesmärgist. Me võiksime täna minna alati Lätti. Täna elame me avatud maailmas. Kui sul on koostöö, kellegil vahendid, siis võiks anda ju Lätis, Leedus, Poolas, Saksamaal kontserte. Aga nüüd ongi küsimus, kas me lähme sinna omal initsiatiivil või kutsub keegi meid. Need ongi ju täiesti erinevad eesmärgid. Või see, et linn plaanib minna messile ja kutsub orkestri kaasa, siis me läheme sinna messile koos ja me ka tutvustame linna koos. Seal on kaasas veel muuseum, muusikakools, lastekoor, ettevõtted - siis see ongi eesmärk. Aga ma ei näe, et me peame andma viis kontserti välismaal, see ei saa olla ainus eesmärk. Me võiksime andma viis kontserti lasteaias, see võiks olla eesmärk. Sõpruslinnad, kindlasti. Aga see ei saa olla mina, kes ütleb, et me nüüd tuleme. See algab konkreetsest projektist. Ja mina olen alati küsinud, mis on selle sündmuse eesmärk? Kui eesmärk on teha projektiorokester, et saaks aastas teha kaks vinget kontserti, siis see ongi eesmärk.
AK: See on väga huvitav, sa räägid seda praegu väga selgelt: seda nii selgelt polegi ju välja öeldud. Võib-olla seda kusagil kuluaarides on salmisi räägitud. Sellisest eesmärgist ma kuulen nii selges formularsioonis esimest korda. Kas sa oled üksinda selle eesmärgiga või mõtleb kogu kollektiiv niimoodi? Mida mõtleb kollektiiv siin? Mis nende eesmärk on linnaorkestrina?
KK: Ei tea jah. Ma olen ikka küsinud ka.
AK: Sest see, mida sina formuleerid, on iseenesest väga selge, väga arusaadav. Omaette küsimus, ma ei ole üldse kriitiline, on see, kas selleks on üldse vaja linnaorkestrit, et neid eesmärke täita? Siin võib olla hoopis muu süsteem.
KK: See on sama küsimus, kas linnaorkester on selleks, et käia kolm korda välismaal?
AK: Ja, justnimelt. Mina ütlen, et see võiks nii olla, kui tal on kunstilised sihid. Siis ta võiks tegelikult kolm korda esineda mõnes korralikus saalis mõnes metropolis ja korralikule publikule. Aga nüüd ma küsin, et kui ta teenindab kõike ja kõiki, kas on selle kollektiivi eesmärk või räägid sa oma kontseptsiooni?
KK: Ei, see on ikka kollektiivi põhimääruses kirjas, kes me oleme.
AK: Üks asi on põhimäärus, aga kas inimesed mõtlevad nii?
KK: Kui sul on kolmkümmend inimest orkestris, töökollektiivis, iga inimesel on oma eesmärk. Ma olen kindel, et iga orkestrant mõtleb ja mõtestab oma eesmärgi erinevalt, kes tuleb ja mängib ära oma noodi , kes mõtleb oma palgale, kellele meeldib kava, seltskond, hea dirigent... See on täiesti inimlik. Mõni orkestri liige tuleb kohale ja arendab iseennast. Ma arvan, et see ongi selle kollektiivi isiksuse eesmärk. See ongi see, et on üks põhieesmärk ja on sealt jaotuvad juba igaühe isiklikud eesmärgid. Need peavd toitma kõike seda ühist eesmärki.
AK: See eesmärk, millest sa räägid, on kunstikasvatus üldises mõttes. Esteetiline kasvatus üldises mõttes. Ja nüüd on lai kontseptsioon, see on lihtsalt see, et üleüldse inimestel tekiks kokkupuude mingisuguse elava akustilise kõlaga, mida on järjest vähem ja vähem. Ja nüüd teine eesmärk on ... [tuleb Krista laps]
KK: Mina kui direktor võiks jälgida seda ühist eesmärki. Aga orkestril on kunstiline juht, kunstilisel juhil on oma eesmärk. Tuleb üks kunstiline juht, kes leiab, et me peame mängima ainult 19.-20. sajandi muusikat, jne. See on kõik väga hea koostöö ja suure pildid nägemine.
AK: See on kontseptsiooni küsimus.
KK: Aga tal on ju ka oma eesmärk. Tema peab ka toetama seda eesmärki. Igal orkestrandil, igalühel on oma eesmärk. Igalühel on oma põhjus, miks ta tegutseb selles kollektiivis.
AK: Aga üldine eesmärk sinu meelest on ikka see, et käia ja teha esteetilist, kunstikasvatust?
KK: Ei. Lõppkokkuvõttes me peame korraldama kvaliteetseid ja huvitavaid kontserte. See on meie eesmärk. Erinevatele sihtrühmadele. Ja lõppkokkuvõttes me alati töötame selle nimel, et meil on rõõmsad ja väga tasemel mängijad. Sest meil ei ole mõtet reklaamile raisata palju raha, ja igal kolmandal korral pead pettuma, sest keegi tuleb nö vale noodiga sisse, või on pahuras tujus vms.
AK: Vale noot on üle elatav.
KK: Siis me peamegi koos töötama. Ühine eesmärk. Ma ütlesingi, et ega ma ei saa alla anda, et võib-olla mulle meeldiks lasteaias mängida. See ei tähenda, et ma läheks sinna nö duhhavoiga? Ei. Endiselt meil peab olema kõrgetasemeline orkester ja kunstiline juht seal ees. Meil peavd olema kõrgetasemelised kavad, meil peab olema ka see, et kõik sooviksid meiega koostööd teha, kaasaarvatud linnamuusikud. Kui sa täna oled muusik ja sa tead, et sul on nii uhke Pärnu linnaorkester, siis sa ei oota kodus, millal sulle pakkumine tehakse, vaid sa tuled juba ütled, et kuule, ma ju näen et te teete ägedaid asju, aga võiksime teha midagi koos.
AK: Suhe võiks olla avatum. Minu kogemus on praegu see, et väga ei oodata. Aga kui sinu isikus praegu kõlab teistsugune tonaalsus, siis ma usun seda juttu küll, aga aastaid ma olen näinud teistsugust lähenemist.
KK: Mina näen, et see peab olema nii. Ja see sama muusikaute kooslus, siis me võiks minna festivalidele ja hansapäevadele, kus on sõpruslinnad ja esindada ja olla kui Pärnu linn. Siis ongi juba hoopis teine eesmärk. Siis me ei esinda ennast kui Pärnu linnaorkester, siis me lähemegi koos, kui Pärnu.
AK: Võimalik
AK: Et inimesed oleksid rahulolevad, see võiks olla üks asi.
KK: Aga endiselt, meil hakkab 25. hooaeg, see on jätkusuutlikkus. Jah, sa teed ühe projekti ja see peab olema täiuslik. Aga võib-olla me peame küll olema täiuslik, püüdlema selle poole, aga eesmärgid on teised. Jällegi ma tulen sinna tagasi, et meie eesmärk, et me peame olema linnale saadaval, lastele, vanuritele, kõigile. Sinu eesmärk, kui saa teed oma projketikontserti, peab olema see, et sa alustad professionaalselt ja sa lõpetad professionaalselt ja kõik on hästi.
AK: Kas linnaorkestril ei peaks nii olema?
KK: Peabki olema, aga jätkusuutlik. 25 aastat me peame olema kõigi jaoks. Sina võid projektikontserdina öelda, et ok, ma järgmine aasta ei tee seda. Lasteaiale sa ...
AK: Me räägime ikka jälle erinevat juttu...
KK: Üks on see, et me oleme asutus. Me oleme linna hallatav asutus. Nt. Lasteaed. Sa ei ütle lasteaiale, et kasvatajad, tulge homme projektipõhiselt tööle, et vaatame kui palju lapsi tuleb. Ei, sul on kasvataqjad seal palgal ja sa tead, et iga aasta sügisel tulevad uued lapsed ja järgmisel aastal. Me oleme asutus. Ja kui linn või keegi otsustab, et seda asutust ei ole enam vaja või vajadust ja selle asemel võiks toimuda nö projektikontserdid, siis nii ongi. Siis ongi see eesmärk, kellegi otsus. Aga ma ütlen, kuna täna oleme hallatav asutus, siis me peame järgima hoopis teisi printsiipe. Me peame olema avatud kõigile, sinule, sinule kui muusikule, et me saaksime olla pildis. Tegeme väga head koostööd, teiste asutustega, õpetajatega jne.
AK: Me jälle räägime mööda, vabandust. Me peaks ilmselt uue aja kokku leppima ja rääkima. Sest ma arvan, et amsterdamist muusikud läheksid lasteaeda mängima väga hea meelega. Siin on hoopis nagu teine teema...
KK: Ideaalis võiks kõik muusikakooli õpetajad töötama orkestris. Ma ei ole midagi projektiorkestri vastu või poolt. See võiks ka olla. Aga kui me räägime tänasest kontseptsioonist. Kui me tahame, et siia noored muusikud tuleksid ja pärnu muusikakoolis lõpetajad läheksid õppima edasi muusikat ja nad teaksid, et neil on olemas koduorkester, kus teda alti oodatakse. Pigem ma näen, et see...
AK: Tal oleks samasugune suhe, kui ta pääseks sellele orkestrile ligi üldse. Mina näen seda üldse niisuguse hermeetilise, mitte väga hästi tööd teha tahtva seltskonnana.
KK: Sa näed seda ikkagi töötaja seisukohalt. See polegi võimalik, et 30 ...
AK Mina ütlen, et oleks. Oleks võimalik küll.
KK: ... aga me töötame selle nimel.
AK: Oleks võimalik teha nii, et ühtegi virinat ei oleks.
KK: Ja-ja, usu mind, et me töötame selle nimel.
AK: Ma usun, et sina töötad, aga hoia ennast. Olukorda tundes see nii lihtne sul ei ole.
KK: Muidugi ei ole. Mis sa arvad, et ....
AK: Aga sul kui dierktoril võiks see olukord ju palju lihtsam olla. Miks pärast näha sellist tohutut vaeva ainult seepärast, et süsteem on niisugune? Kui süsteem oleks lihtsalt parem ja sa teeksid ja see oleks lihtsalt vau? Sa saaksid kõiki neid asju, mida sa tahad teha, ja olekski lihtne teha tööd.
KK: See ei ole ju lahendus.
AK: Miks ta kinni peab panema?