EESTI KAMMERMUUSIKA

Arvo Pärt ja eesti muusikaline modernism

KAVA

Arvo Pärt (1935): Perpetuum Mobile op. 10 (4’, lindilt)

Bamberg Symphony Orchestra

Neeme Järvi, dirigent

Kuldar Sink (1942-1995): Süit nr.1 sooloflöödile (1964) 6'

1. Modrato

2. Adagio dolce e legatissimo

3. Tempo de Menuetto

4. Vivace e scherzando

Leonora Palu, flööt

Veljo Tormis (1930): Kümme haikut (1966, tekst Jaan Kaplinski) 10'

Kai Kallastu, sopran

Andrus Kallastu, klaver

Erkki-Sven Tüür (1959): Dedication (1990) 7'

Aare Tammesalu, tšello

Andrus Kallastu, klaver

Andrus Kallastu (1967): Welt gebaut ist (2007/2008) 13'

Kai Kallastu, sopran

Leonora Palu, flööt

Aare Tammesalu, tšello

Andrus Kallastu, klaver ja dirigent

Repoo Ensemble

Kai Kallastu, sopran

Leonora Palu, flööt

Aare Tammesalu, tšello

Andrus Kallastu, klaver ja dirigent

Eesti kunstmuusikas on läbi saja aasta selgelt jälgitav ka modernistlik mõttesuund.

Enne Teist maailmasõda seostus modernismiga eelkõige Tartus tegutsenud Heino Elleri koolkond. Nõukogude aja tulles see kooslus lagunes. Heino Eller asus küll õpetama Tallinna, kuid nõukogude aja nö formalismivaenulikus atmosfääris suruti alla kõiki modernistlikke mõttesuundi muusikas.

Omamoodi vabanemise tõid 1950-ndate lõpp - 1960-ndad, kui muusikat hakkas kirjutama uus heliloojate põlvkond: Arvo Pärt, Jaan Rääts, Veljo Tormis, Kuldar Sink ja teised. Suhteliselt lühikese aja jooksul rakendati erinevaid Lääne-Euroopa modernismi tehnikaid, näiteks dodekafooniat, aleatoorikat või sonorismi. Katsetati uute vormide, näiteks perfoomensiga. Nii nagu Nõukogude Eesti ühiskonnaelus, nii ka eesti muusikas kujunesid 1970-1980-ndad omamoodi stagneerumise perioodiks: jäädi kinni neoklassitsimi ja minimalismi, hakati tegelema müstika ja esoteerikaga. 1990-2000-ndad tõid uue vabanemise ja uue heliloojate põlvkonna, kes ajastu vaimule truuna tegutsevad siiski pigem postmodernistlikus vaimus.

Arvo Pärdi mõju eesti muusikale on olnud läbi aegade ilmne: heliloojana on ta ühest küljest esindanud kompromissitu mõtleja ja eesti muusika vaimsuse hoidja rolli, teisest küljest on ta olnud oluline muusika tehnika ja helikeele uuendaja. Isegi juurtega keskaja muusikasse ulatuva originaalse tintinnabuli-tehnika loomine on Pärdil seotud gregoriaani meloodiate ja keskaja spetsiifiliste modaalsete kadentside formaalse analüüsimisega.

ARVO PÄRT (1935) on maailmanimega helilooja, kelle muusikat iseloomustab tugev konstruktsiooniloogika ja sakraalne atmosfäär. 1960. aastate julgeima uuendajana tõi ta oma varasema loominguga eesti muusikasse kõik tähtsamad modernistlikud kompositsioonitehnikad. 1980. aastatel sai Pärt kogu maailmas tuntuks meditatiivse tintinnabuli-stiiliga. Arvo Pärdi looming on oluliselt mõjutanud eesti nüüdismuusikat. Arvo Pärt õppis aastail 1954-1957 Tallinna Muusikakoolis muusikateooriat ja 1957-1963 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Heino Elleri juures kompositsiooni. Aastail 1958-1967 töötas ta helirežissöörina Eesti Raadios, seejärel sai temast vabakutseline helilooja. 1980. aastal emigreerus Pärt poliitilistel põhjustel koos perekonnaga Nõukogude Eestist ja elas seejärel põhiliselt Saksamaal. Pärast Eesti iseseisvumist 1991. aastal on taastunud helilooja side sünnimaaga. Arvo Pärdi kõige varasemad, klaverile kirjutatud teosed - kaks sonatiini (1958-1959), "Partiita" (1959) jt, esindavad neoklassitsistlikku stiili. Tema kuuekümnendate aastate muusikas sai valitsevaks sonoristlik muusikakontseptsioon. Pärdi esimene orkestriteos oli "Nekroloog" (1960) - esimene dodekafooniline teos eesti ja nõukogude muusikas. Sonoristlikul kompositsioonitehnikal ja serialismil põhinevad Pärdi Sümfoonia nr. 1 ("Polüfooniline", 1963) ja Itaalia avangardistile Luigi Nonole pühendatud orkestriteos "Perpetuum mobile" (1963) - arhitektoonilise vormikujunduse silmapaistvad näited. Pärast 1965. aastal festivalil "Varssavi sügis" toimunud "Perpetuum mobile" ettekannet algas Pärdi muusika rahvusvaheline levik. Pärast kolmeaastast loomepausi, mil helilooja uuris vana sakraalmuusikat, valmis 1971. aastal keskaegsest vokaalmeloodikast inspireeritud Sümfoonia nr. 3 - stiilipöörde esimene tähis. 1976. aastaks kujunes Arvo Pärdi loomingus välja gregooriuse koraalist ja Madalmaade vokaalpolüfooniast mõjutatud rahumeelne ja heakõlaline tintinnabuli-stiil (tintinnabuli, lad. k. kellukesed). Selles põimuvad astmeliselt liikuv meloodiahääl ja kolmkõlaline tintinnabuli-hääl; sellele on omane meditatiivsus ja "hingav" fraasikujundus. Esimene tintinnabuli stiilis teos oli klaveripala "Aliinale" (1976). 1977. aastal loodud kontsert kahele viiulile, klaverile ja keelpillidele "Tabula rasa", "Cantus in memoriam Benjamin Britten" keelpillidele ja kellale, ning paljudele erinevatele koosseisudele seatud "Fratres" on populaarsed tänaseni. 1980. aastatest alates kuulub Pärdi loomingunimekirja suur hulk religioossetel tekstidel põhinevaid saatega või saateta teoseid koorile ja/või solistidele, sealhulgas "Passio" (1982), "Te Deum" (1985/1992), "Magnificat" (1989), "Berliner Messe" (1990/2002),"Kanon pokajanen" (1996). Arvo Pärdi viimase kümnendi loomingus rikastavad tintinnabuli-stiili ajalooliste ja rahvuslike muusikastiilide delikaatsed kajad. (Tekst © EMIK)

Eesti muusika stiiliuuenduse üks esimesi tähiseid oli VELJO TORMISE (1930) Avamäng nr 2 (1959) - esimene Eesti helilooja teos, mis 1961. aastal tuli ettekandele festivalil Varssavi sügis. Tormise muusikas ristuvad vana ja uus: alustanud neoklassitsistlikus stiilis, viis ta järgnevatel aastakümnetel eesti rahvamuusikast lähtuva stiilisuuna uuele tasemele, kasutades ka modernistlikke väljendusvahendeid. Muusikaliste lavateoste, sümfoonilise- ja vokaalkammermuusika kõrval moodustab Tormise loomingu põhiosa arvukas koorilooming. Aastail 1949-1950 õppis Tormis Tallinna Muusikakoolis koorijuhtimist, aastail 1950-1951 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Villem Kapi kompositsiooniklassis. Heliloojadiplomi omandas Tormis Moskva konservatooriumis Vissarion Šebalini õpilasena aastatel 1951-1956. Tema õpilaste hulka kuulusid ka Arvo Pärt ja Kuldar Sink. Tormise arvuka kooriloomingu aluseks on rahvalaul. Lisaks eesti rahvalaulule on ta oma töödes kasutanud ka sugulasrahvaste ja kaugemate rahvaste folkloori. Tema kooriteostes kõlavad ingerlaste ja setude, eestlaste ja lätlaste, liivlaste ja soomlaste, venelaste, bulgaarlaste ja teiste rahvaste viisid. Alates 1970. aastatest sai helilooja sihiks anda eesti rahvaviisile uus elu kunstmuusika raamides, säilitades seda võimalikult ehedas vormis. ”Mitte mina ei kasuta rahvaviisi - rahvaviis kasutab mind,” on helilooja iseloomustanud rahvalaulu rolli oma loomingus. Tormise muusikas kohtuvad rahvaviis ja XX sajandi kompositsioonitehnikad: lineaarne polüfoonia ja heterofoonia, modaalne mõtlemine ja sonoristlik kõlaväljendus. Eheda rahvaviisi ja kõlavärskusega pälvisid tähelepanu juba tema varased kooriteosed. Aastail 1970-1989 pöördus Tormis teiste rahvaste folkloori poole: valmis rida kooritsükleid üldpealkirjaga ”Unustatud rahvad”, mille aluseks on läänemere-soome ohustatud väikerahvaste folkloor. Algusest peale on Tormis suhtunud ülima tähelepanuga muusika aluseks olevasse luulesõnasse ja sõnumisse. Tema tekstikäsitlus on sageli lavastuslik või rituaalne - eredaid karaktereid ja otsekõnet pakkuv ning dramaatilist atmosfääri loov. Tormise populaarseimas kooriteoses, soome rahvuseepose ”Kalevala” ainetel loodud kooristseenis ”Raua needmine” (1972, Jaan Kaplinski, Hando Runnel) solistidele, segakoorile ja nõiatrummile kasvab rahvaviisist välja neoprimitivistlik loits. Eesti muusika ühes tippteoses, 1980. aastal loodud kantaat-balletis ”Eesti ballaadid” (Lea Tormise libreto, rahvaluule Ülo Tedre seades) on eesti jutustavad rahvalaulud põimitud sümfoonilise koega ja filosoofilise sõnumiga dramaatiliseks lavaeeposeks. Teose uuslavastus (Peeter Jalakas) 2004. aastal kujunes eesti muusikaelu suursündmuseks. Paljudes Tormise töödes, eriti 1980. aastate loomingus, kõlab ühiskonnakriitiline ja filosoofiline mõte inimese isikliku vabaduse probleemidest ja rahvusliku enesemääramise õigusest. 1990. aastate loomingus tulevad esile inimese eksistentsiaalset eluvõitlust käsitlevad dramaatilised kooriteosed: ”Kalevala” tekstidele loodud ”Kullervo sõnum” (1994), ”Tormise mere loits” (1996) ja ”Sampo tagumine” (1997). Ristisõdade ajast jutustavas ballaadis ”Piiskop ja pagan” (1992/1995, teksti seadnud Sakari Puurunen) solistidele ja meeskoorile kõlab rahvalaulu kõrval ka gregooriuse laul. Tormis on kirjutanud ka filmimuusikat, sealhulgas muusika filmidele ”Kevade” (1969) ja ”Suvi” (1976), mille aluseks on eesti kirjandusklassiku Oskar Lutsu jutustused. 1960. aastatel, modernismi taastuleku aegadel eesti muusikasse näis Tormise pöördumine rahvaviisi poole pisut konservatiivne. 1970. ja 1980. aastatel leidis Eestis vastukaja tema kooritööde rahvuslik ja ühiskonnakriitiline sõnum. Täna kõlab Tormise muusika maailmas ühe eksootilise väikerahva häälena. (Tekst © EMIK)

KULDAR SINK (1942-1995) lõpetas 1960. aastal Tallinna Muusikakoolis muusikateooria ja 1961. aastal flöödi eriala, võttes samas ka Veljo Tormiselt kompositsioonitunde. Aastail 1961-1966 õppis Sink heliloomingut Leningradi konservatooriumis Andrei Petrovi juures. 1960-1963 töötas flötistina Estonia teatri orkestris ja 1963-1973 Eesti TV ja Raadio Sümfooniaorkestris. Aastast 1973 oli Kuldar Sink vabakutseline helilooja. Singi looming on tulvil kiireid stiilimuutusi.Eesti muusikasse tuli ta varaküpsena 1950. aastate lõpul. 1960. aastal äratasid pehme harmooniakoloriidi ja intervallilise ühtsusega tähelepanu Singi ”Kolm pala” keelpilliorkestrile. Samal aastal loodud Kontsertiinot flöödile ja kammerorkestrile läbib neoklassitsistlik rütmipulss, kuid selleski teoses annavad tooni tundlik harmoonia ja kõlakoloriit. Peagi läks Sink kaasa tolleaegsete valitsevate muusikavooludega ning tõusis koos Arvo Pärdiga tähtsaimaks avangardistiks Eestis. ”Viies haikus” (1964) sopranile ja keelpillikvartetile, kantaadis ”Aastaajad” (1965, Juhan Liiv, jaapani haikud) koorile ja orkestrile, Kammersümfoonias nr 2 (1967) jm kasutas Sink seeriatehnikat. ”Kompositsioonides” (1966) kahele klaverile on rakendatud aleatoorikat. Huvi võõraste kultuuride vastu peegeldub 1964. aastal Federico García Lorca sõnadele valminud hispaania koloriidiga tsüklis ”Kuus laulu” segakoorile ja instrumentaalansamblile. Kõiki neid teoseid iseloomustab peenekoeline ja värvikas kõlapilt. Pärast pikemat loomingupausi ja Kesk-Aasia reise algas Singi uus loominguperiood, mille avas kasahhi ja kirgiisi muusikast inspireeritud klaverisonaatide triloogia ”Mäed ja inimesed” (1977). Alates 1980. aastatest on Singi loomingu keskseks teemaks inimese eksistentsiaalprobleemid - usk, lootus, armastus ja surm. Uue loominguperioodi muusikas on valdavaks diatooniline helikude ja keskendunud, meditatiivne väljenduslaad. Helikeel lihtsustub ja selles põimuvad erinevate kultuuride intonatsioonid - eestlaste ja teiste rahvaste rahvalaul, gregooriuse laul, romantiline meloodika ja harmoonia. Singi hilisloomingu kaalukaim teos on araabia laadidel põhinev, tugeva hispaania koloriidiga viieosaline vokaaltsükkel ”Surma ja sünni laulud” (1985-1987) metsosopranile ja instrumentaalansamblile, milles kõlab Federico García Lorca kirglik luule. 1988. lavastas Mai Murdmaa Estonia teatris sellel teosel põhineva balleti ”Karje ja vaikus”. Elu viimastel aastatel pöördus helilooja vaimuliku temaatika ning katoliku ja vene õigeusu sakraaltekstide poole. Elu lõpuaastail töötas Kuldar Sink piibliteemalise ooperi kallal. Tema elutee katkes traagilise õnnetuse tagajärjel. (Tekst © EMIK)

Hiljuti 50. sünnipäeva tähistanud helilooja ERKKI-SVEN TÜÜR alustas oma muusikuteed 1970. aastate teisel poolel progre-rocki ansambli In Spe liidrina, olles mõjutatud King Crimsoni ja Frank Zappa, ansamblite Yes ja Genesis loomingust. Tüür õppis löökpillimängu ja flööti G. Otsa nim Tallinna Muusikakoolis ning kompositsiooni professor Jaan Räätsa juhendamisel Tallinna konservatooriumis. Ta on end täiendanud ka Lepo Sumera juures ning elektronmuusika alal Karlsruhes.Tema professionaalne helilooming sai tuntuks 1980. aastate keskel. Põhiosa Tüüri loomingus moodustab instrumentaalmuusika. Ta on kirjutanud kuus sümfooniat, mitmeid instrumentaalkontserte, kammerteoseid ja ooperi. Tüüri varasemas muusikas põimuvad erinevad kompositsioonitehnikad ja stiilid: gregooriuse laul ja minimalism, mikrotonaalne muusika ja lineaarne polüfoonia, kõlaväljade ja 12-tooni muusika. Püüdlust vastandada ja ühendada tonaalset ja atonaalset, pulseerivat ja mittepulseerivat sfääri jms on helilooja tähistanud mõistega “metakeel”. Alates Sümfooniast nr. 4 (“Magma”) iseloomustab Tüür oma muusikat mõistega “vektoriaalne meetod”: “Olulisim erinevus varasema lähenemisega võrreldes on see, et rohujuure tasandil on kogu kompositsiooni aluseks nn. algkood, geen, mis muteerudes ja arenedes moodustab sidusalt kogu teoses esineva materjali.....”. Tüür on tänapäeva tuntumaid eesti heliloojaid, kellelt tellivad teoseid juhtivad orkestrid ja solistid kogu maailmast. Tema helitööd on kõlanud paljudel festivalidel (BBC Proms, Huddersfieldi nüüdismuusika festival, MaerzMusik Berliinis, Varssavi Sügis jt) ning mainekates kontserdisaalides (New Yorgi Carnegie Hall jne). *Pühendus* on loodud helilooja Kuldar Sink`i mälestuseks. (Teksti © EMIK)

ANDRUS KALLASTU tegutseb alates 2000. aastast vabakutselise helilooja ja dirigendina. Ta on tuntud ka kui aktiivne kontserdielu organiseerija, erinevate projektide kunstiline juht ja produtsent ning mitmete festivalide algataja ja eestvedaja. Andrus Kallastu loomingu võib jagada kahte stiiliperioodi. Suurem osa konservatooriumi päevil (1985–1990) kirjutatud teostest on tolle aja eesti muusikale omases neoklassitsistlikus vaimus ja kannavad modaalse mõtlemise mõjutusi. Murranguline 1990. aasta oluliste sündmustega nii eesti ühiskonnas kui ka isiklikus elus tõi Kallastu loomingusse pöörde. Sel kümnendil tegeles ta intensiivselt Arnold Schönbergi ja tema koolkonna heliloojate muusikaga ning sai tugevaid mõjutusi Helsingis õppides. Esimesed uues vaimus teosed valmisid 1990. aastate lõpupoole. Neid iseloomustab seriaalne tekstuur, väljatehnika, muusikalise heli ning müra piire kompav kõla. Mitmed Kallastu teosed kõnelevad huvist muusika ja erinevate kunstiliikide ühendamise ning performance’i vastu. (Tekst © EMIK 2009)

Repoo Ensemble on repoo-ooperi kontseptsiooni teostamiseks loodud variantse koosseisuga muusika(teatri)kollektiiv.

Sopran KAI KALLASTU on esinenud ooperi- ja suurvormisolisti ning kammerlauljana ja tegutsenud ka mitmete festivalide ning kontserdisarjade produtsendina. Tema rollide hulka kuuluvad Tatjana Pjotr Tšaikovski ooperis "Jevgeni Onegin", Teine naine Richard Straussi ooperis "Elektra", Vitellia Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis "Tituse halastus”, Primadonna Juust audio-visuaalses kontsertetendus "Topeltwagner juustuga", Staar kontsert-maalis "Sinine öö", Hullunud sopran installatsioon-ooperis "Hullumisstseene kvaliteetooperitest" ning Patsient eksperimentaalses muusikateatrietenduses "Mudamuusikateraapia laboratoorium". Soolokavades on ta esitanud Richard Straussi, Giocchino Rossini, Robert Schumanni, Paul Hindemithi, Arnold Schönbergi, Rudolf Tobiase ja Veljo Tormise laule. Kai Kallastu repertuaari kuulub mh Ludwig van Beethoveni Kontsertaaria "Ah! perfido", Ferenc Liszti "Kolm Petrarca sonetti", Richard Straussi "Neli viimast laulu", Jean Sibeliuse "Luonnotar", Rudolf Tobiase ballaad "Sest ilmaneitsist ilusast", Arnold Schönbergi "Viisteist luuletust Stefan George "Rippuvate aedade raamatust"" ja Paul Hindemithi "Maria elu", mida ta on esitanud mitmetel festivalidel Eestis ja Soomes. Kai Kallastule on kirjutanud muusikat eesti heliloojad Andrus Kallastu, Tatjana Kozlova, Märt-Matis Lill, Hans-Gunter Lock ja Mart Siimer. 2009. aastal on ta Eesti Interpreetide Liidu stipendiaadiks.

Flötist LEONORA PALU (sünd.1979) on lõpetanud Pärnu Lastemuusikakooli,Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi (juhendajad Anne Kann ja Jaan Õun) ja Eesti Muusikaakadeemia (dots. Raivo Peäske ja prof. Imants Sneibise juhendamisel) flöödi erialal. Aastal 2003 täiendas end Brüsseli Kuninglikus Konservatooriumis prof. Frank Hendrickx’i flöödiklassis. On osalenud selliste nimekate flötistide meistrikursustel nagu Renate Greiss-Armin,Patrick Gallois, Moshe Epstein, Matti Helin, Maarika Järvi jpt. Leonora Palu tegutseb ka improvisaatorina. Aastal 2002 võitis ta duos Tauno Aintsiga eripreemia vabaimprovisatsiooni konkursil Leipzigis. Leonora Palu tegutseb aktiivselt kammermuusikuna (EMA-s oli tema juhendajaks prof.Matti Reimann). Koostöö erinevate kammermuusikutega on viinud teda konkurssidele ning festivalidele Leetu, Rootsi, Austriasse, Saksamaale ja Itaaliasse. Flötist on nüüdismuusikat ja eksperimentaalset muusikateatrit viljeleva Repoo Ensemble liige.

Tšellist AARE TAMMESALU tegutseb vabakutselise solisti ja kammermuusikuna, esitades nii klassikalist repertuaari kui ka nüüdismuusikat. Lisaks on ta aktiivne kontserdikorraldaja ja pedagoog. Tammesalu õppis tšellomängu Tallinna Muusikakeskkoolis Laine Leichteri klassis ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Ivo Juuli ning prof. Toomas Velmeti juures. 1987. aastal saavutas ta II preemia Vabariiklikul keelpillimängijate konkursil. Hiljem täiendas ta end Eesti Muusikaakadeemia magistrantuuris prof. Peeter Paemurru juhendamisel. A. Tammesalu on soleerinud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Rahvusooper Estonia Sümfooniaorkestri, Pärnu Linnaorkestri, XXI sajandi orkestri, Kotka Linnaorkestri (Soome) ja Eesti Rahvusmeeskoori ees. Ta on Tobiase Keelpillikvarteti ja ansamblite Resonabilis ning Reval Ensemble liige. Tammesalu on üles astunud erinevatel Eesti muusikafestivalidel (NYYD, Tallinna Rahvusvaheline Orelifestival, festival Klaver, Klaaspärlimäng, Tubin ja tema aeg, Suure-Jaani muusikafestival, David Oistrahhi festival, Eesti Muusika Päevad, Tartu Jaani kiriku noorte heliloojate festival, Pärnu Nüüdismuusika Päevad jne). Solisti ja kammermuusikuna on ta esinenud mitmetes Euroopa riikides, Lähis-Idas, USA-s ja Venemaal. Samuti on ta olnud mitmete heliloojate teoste esmaesitajaks: Giovanni Bonato "Signum magnum", Tõnu Kõrvitsa teosed keelpillikvartetile, Lepo Sumera multimeediateos "Südameasjad" ning muusika Lepo Sumera ja Mai Murdmaa balletile "Piiratud ruumiga", Eino Tambergi ”Dialoogid tšellole ja klaverile”, ”Teekond tšello ja löökpillidega”, ”Mäng suure trummiga”, Andres Uibo “Bach peeglis” jne. Heliplaatidele on ta salvestanud Artur Kapi, Tõnu Kõrvitsa, Kuldar Singi, Lepo Sumera, Toivo Tulevi jt loomingut. 2008. aastal osales ta tummfilmi "Noored kotkad" (1927, režissöör Theodor Luts) taasesituse muusikalisel kujundamisel. Aare Tammesalu on töötanud muusikaprodutsendina Eesti Kontserdis ja Pärnu Filharmoonias. Lisaks on ta korraldanud interpretatsioonikonkursse: Bachi konkurss Eesti Muusikaakadeemias (2000) ja Pärnu viiuldajate konkurss (2008). Aare Tammesalu on Rahvusvahelise Artur Kapi Ühingu ja Eesti Interpreetide Liidu liige.