Eesti luterlik kirikuruum 18. sajandil
Reet Pius
Abstrakt[]
Loeng Eesti luterlikust kirikuruumist 18. sajandil keskendub teemale, kuidas valgustusideed mõjutasid kirikuruumi. Eesti- ja Liivimaa kirikus kehtis kuni 1832. aastani Rootsi kirikuseadus ning liturgias olulisi muutusi ei toimunud, kuid altari ja kantsli vahel jagatud tähelepanu fokusseerub kesktelje tippu ehitatud kantselaltarile.
See on seletatav sõnakiriku võiduga ning 18. sajandi 30. aastatest levima hakanud vennastekoguduste liikumisega. Koori- ja külgrõdude sammastikuga luuakse ruumis antiiktempli ilme.
Metoodika[]
Objekti analüüsi ja säilinud arhiiviteadete põhjal on valitud Karksi, Räpina, Tuhala ja Võru kirik, kus kirikuruum ehitati ümber antiikarhitektuuri elemente kasutades. Võrdlev analüüs sarnaste suundumustega.
Pastorite ja patroonide elulooliste andmete analüüs, mille kaudu on tuletatav nende suhtumine kirikuhoone kujundamisse.
Soovituslik kirjandus[]
- Kodres, Krista. Kirikuarhitektuur Eestis 16.-18. sajandil. Eesti kunsti ajalugu. 2, 1520-1770. Tallinn, 2005. Lk. 221-229
- Kodres, Krista. Kirikusisutus. Eesti kunsti ajalugu. 2, 1520-1770. Tallinn, 2005. Lk. 342-372, 381-382
- Rast, Reet. Altar - jumala laud ja esindusobjekt. Eesti kunsti ajalugu. 2, 1520-1770. Tallinn, 2005. Lk. 315-334, 337-341