28. jaanuaril 2016 avatakse Tallinnas ARS-i projektiruumis näitus, mille tööpealkiri on Conservatorium Postinstrumentum (nimi võib muutuda), mis käsitleb viie aasta jooksul Eesti Kunstiakadeemias läbi viidud eksperimentaalmuusika kursusi ja nende tulemeid. Lisaks protsessi füüsilisele dokumenteerimisele on plaanis uurida mainitud fenomeni (muusikainstumentide konstrueerimise ja ning nendega komponeerimise tõukumine materjalide eripärast, instrumentide tehnilistest printsiipidest, mänguergonoomikast ja muudest füüsikalistest parameetritest) paiknemist erinevate distsipliinide ning nendest tõukuvates suhtumiste ja ka finantseerimisvõimaluste rägastikus.
Erik Alalooga (EA): Ühest küljest proovib kunstimaailm juba aastakümneid lahti rabelda žanriahelatest, kuid sellele vaatamata vajab arvestatav osa publikust, korraldajatest ja kriitikutest eelteavet ja selgemat konteksti teostega suhestumiseks. Eeldades, et seda tehes me võidame juurde tänulikku publikut, saame rohkem tagasisidet ning leiame noorte tudengite hulgast juurde uusi talente, siis kuhu võiksime paigutada antud nähtuse kolmnurgas "visuaalkunst-tegevuskunst-muusika?"
Andrus Kallastu (AK): Võib-olla loojad ei peaks liigselt vaeva nägema valdkondlike piiride määratlemisega. Kui see on probleem rahastajajatele ja publikule, siis nad peavad sellega ise tegelema. Uued ja perspektiivikad asjad sünnivad nii teaduses kui ka kunstis pigem valdkondade kokkupuutepindadel. Oleme seda näinud nii ooperi, kus viljakas koosmõjus said kokku kirjandus, muusika ja arhitektuur või filmi puhul, kus tänu tehnoloogia tormilisele arengule ühinesid teatrikunst, fotograafia, muusika ja kirjandus. Ekperimentaalsete muusikainstrumentide ehitamine ja nendega tegutsemine nii, nagu seda teeb Postinstrumentum, ei paiknegi ilmselt ühes valdkonnas: tegu on sümbioosvaldkonnaga, mida Sa tabavalt kirjeldasid sõnakolmikuga "visuaalkunst-tegevuskunst-muusika". Loomulikult ei kao kuhugi ka väljakujunenud valdkonnad: ekperimentaalseid muusikainstrumente on alati võimalik vaadelda puhtalt visuaalsete objektidena, nendega tegutsemist kui lavakunsti ning nende poolt tekitatavaid helisi kui muusikalist materjali.
EA: Mitmekihilisus, katsetamisjulgus, toores pauer ning muud atraktiivsed elemendid peaksid justkui looma hea pinnase publiku– ja müügimenule. Kas sellel nähtusel võiks olla potentsiaali toita popkultuuri uute ikoonidega? Kui ei, siis millest jääb puudu? Kui jah, siis kuidas seda saavutada? Millal see võiks juhtuda?
AK: Popkultuuri kohta ei oska ma kahjuks midagi öelda, sest ma ise seda valdkonda ei esinda ja selle võimalusi ning probleeme ei tunne. Süvamuusikas võib sellistel initsiatiividel olla aga märkimisväärne tähendus: uus muusika vajab uusi kõlasid. Ajaloost on ju teada nii heliloojate kui ka interpreetide koostöö uute pillide valmistajatega ning sellest koostööst sündinud uued suunad. Postinstrumentumi tegevus meenutab veidi futuristide oma: müraesteetika, kunstide sümbioosi taotlus, parajat närvikõdi pakkuv kõlaline destruktiivsus. Võib-olla sellel kõigel polegi nii palju tähendust tänase päeva laiadele massidele, kuid saja aasta pärast Eesti muusikalugu kirjutades ei ole sellest võimalik mööda minna.