Loengu eesmärgiks on kirjeldada empaatia kogemust kunstiteoses kujutatud subjekti suhtes. Empaatia all mõistetakse eelkõige kaudset juurdepääsu teisele subjektile; Teise sisenemist minu olemisse. Ka kunstiteost silmitsedes tundub vaatajale, et kujutatud „teine“ justkui vaataks teda vastu ning seeläbi tekib vaatajas kujutatud ’teise’ reaalne kohalolu. Sageli tunneb vaataja kogemuse järgselt, et nähtud kujutatud subjekt elab temas edasi või käib justkui nähtamatuna ta kõrval. Ka selline kogemus annab märku empaatilise kogemuse olemasolust kunstiteose tajumisel.
Traditsiooniliselt mõistetakse empaatiat kui „sisse elamist“, „sisse vaatamist“ või hoopis kui „kaas-nägemist“, kuid päris täpne see määratlus ei ole. Kunstimeediumite korral teeb küsimuse keerulisemaks kujutatud subjekti olemus. Kujutatud subjekt ei ole reaalne subjekt, kelle sisemus võiks peituda empiiriliselt tajutavate väljendusaktide „taga“. Kunstiteose autor ei loo reaalset subjekti, vaid ainult (seeria) selle subjekti väljendusakte või (maalikunsti puhul) selle subjekti väliseid piirjooni. Seega tuleb kujutletud subjekti sisemus empaatilises kogemuses luua, mitte avastada millegi „sisse vaatamise“ tagajärjel. Väidan, et fiktiivne tegelane filmis, fotol kujutatud, video- ja meediakunstis, avab kogejale intersubjektiivse tajuvälja, kus vaataja elab läbi kogemusi fiktiivse tegelase perspektiivist, omistades oma tunded kujutletud subjektile, ja konstitueerides seeläbi selle kujutatud subjekti subjektiivsuse. Sellepärast luuaksegi esteetilises kogemuses ’teine’ subjekt empaatilisena – subjektina, keda on võimalik mõista või kaasa tunda.