15.P 10.4.2011 kell 14.00 Pärnu Raekoda
KAVA
Giuseppe Verdi (1813–1901)
- Aida aaria ooperist “Aida” (1871)
- Qui Radames verrà... O patria mia
Giacomo Puccini (1858–1924)
- Butterfly aaria ooperist “Madame Butterfly” (1904)
- Un bel dì vedremo
Giuseppe Verdi (1813–1901)
- Leonora aaria ooperist “Saatuse jõud” (1862)
- Pace mio dio
Giacomo Puccini (1858–1924)
- Manoni aaria ooperist “Manon Lescaut” (1893)
- Sola, perduta, abbandonata
Giuseppe Verdi (1813–1901)
- Leedi Macbethi stseen ja kavatiin ooperist “Macbeth” (1847)
- Nel dì della vittoria... Vieni t'affretta!
Giacomo Puccini (1858–1924)
- Õde Angelica aaria ooperist “Õde Angelica” (1918)
- Senza mamma
Giuseppe Verdi (1813–1901)
- Leonora retsitatiiv ja aaria ooperist “Trubaduur” (1853)
- Tacea la notte placida... Di tale amor
- Kai Kallastu, sopran
- Andrus Kallastu, klaver
Vestlusringi juhib Leonora Palu
Giuseppe Verdi puhul on tegemist 19. sajandi ühe suurema itaalia ooperiheliloojaga, kes oma elu jooksul lõi 26 ooperit. Verdi kangelannad ja kangelased, kuigi võidetud ning laastatud kurja saatuse poolt, võitlevad viimase hetkeni, mõjudes samas mitte niivõrd eleegiliselt, vaid hoopis üllatavalt raevukalt. Helilooja looming jaotakse kolme perioodi, selles kavas leidub valikuliselt aariaid igast neist.
Verdi loomingu algperioodi üks silmapaistvamaid oopereid on "Macbeth" (1847), mis põhineb Shakespeare'i tragöödial. Kuulajateni tuuakse vastuolulise peakangelanna aaria “Nel dì della vittoria... Vienai t'affretta!”.
Teisest loomeperioodist pärineb „Saatuse jõud”, mille esietendus leidis aset Peterburis 1862. aastal. Ettekandele tuleb Leonora palve -- leida vähemalt surmaski rahu -- ooperi tuntuimas aarias „Pace, pace mio Dio!“. Teine ooper samast ajajärgust on "Trubaduur" (1853), mille libreto põhines hispaania romantiku Antonio García Gutiérreze draamal. Tegemist on krahvi ja mustlaste vahel vastasseisu süvendanud krahvitar Leonora aariaga “Tacea la notte placida... Di tale amor”, kes lauldes tunnistab sügavat armastust oma trubaduuri vastu.
Verdi teoste kolmandast perioodist pärineb „Aida“ (1871), mis sarnaneb grand opéra ehk suure ooperi itaalia variandiga. Selle kolmandast vaatusest tuuakse publikuni Aida aaria “Qui Radames verra .. O patria mia“, mille ta esitab Radames’t oodates.
Giacomo Puccinit peetakse tihti Verdi mantlipärijaks. Helilooja teosed on tihti inimdraamad, mille keskseks figuuriks on saanud naise kuju.
“Manon Lescaut” (1893) libreto aluseks oli 1731 ilmunud Abbé Prévost' romaan. Saades omal ajal Torinos esietendusel suure menu osaliseks, lõi ooper aluse Puccini üha kasvavale tuntusele. Olles tegelikult üks süngemaid helilooja loomingus, keskendub ooper kangelannale, kelle surma põhjustab iseloomutus ja nõrk vastupanuvõime elu ahvatlustele. Manoni tundeline mineviku meenutamine ning mõtisklus oma fataalse ilu ja saatuse üle leiab aset aarias „Sola, perduta, abbandonata“.
Samuti leiab kavalehelt aaria Puccini populaarsest ooperist „Madame Butterfly“ (1904). See on lugu jaapani geišast, kelle reetis ta armastatu, ameerika mereväeleitnant. Teisest vaatusest on pärit „Un bel di"s laulab Cio-Cio-San selle ooperi kuulsaima aaria. „Ühel kenal päeval,“ ütleb ta, saabub abikaasa tagasi.
Esindatud on ka Puccini üks hilistest teostest, Triptühhoni (Il trittico) traagilisim osa “Õde Angelica” (1918). Õde Angelica, haaratud taevalikust ilmutusest, usub, et kuuleb oma surnud poega teda kutsumas ning esitab igatseva aaria „Senza mamma“ enne surmava mürgi joomist.
