MINUS LIND JA MADU

MUSICA SACRA/sügis 2025

L 13.9.2025 kell 16.00 Pärnu Eliisabeti kirik | K 17.9.2025 kell 19.00 Tartu Jaani kirik. KALLASTU-SAARIAHO-STRAUSS. Kai Kallastu (sopran), Andrus Kallastu (klaver). Kavas Kallastu, Saariaho, Strauss

KAVA

Andrus Kallastu (1967)
Nahakaupleja Pontus, ballaad häälele ja klaverile (1989)

Andrus Kallastu (1967)
Aaria Ich hab' genug (2000)

Richard Strauss (1864-1949)
Neli viimast laulu | Vier letzte Lieder (1948)
Kevad | Frühling
September
Enne uinumist | Beim Schlafengehen
Õhtupunas | Im Abendrot

Kai Kallastu (sopran)

Andrus Kallastu (klaver)

Surmaihalus muusikas: Kallastu, Saariaho ja Strauss

Surma kui esteetilise ja eksistentsiaalse motiivi väljendus muusikas ulatub saksa kultuurist laiemalt põhjamaise tundlikkuse sfääri, nagu näitavad teosed nii Andrus Kallastult kui Kaija Saariaholt. Nende muusikas kohtuvad surmaigatsus, metafüüsiline rahutus ja poeetiline helitaju.

Andrus Kallastu varane teos Nahakaupleja Pontus (1989) on groteskne ballaad, milles hääle ja klaveri dialoogis väljendub eksistentsiaalne pinge. Pontuse kuju võib tõlgendada kui marginaliseeritud eksistentsi kehastust, mis seisab silmitsi ühiskondliku võõrandumise ja moraalse lagunemisega. Surm on siin latentne, ent tunnetatav jõuna, mis imbub läbi inimese mentaalse lagunemise.

Kallastu Ich hab' genug (2000) viitab otseselt Johann Sebastian Bachi samanimelisele kantaadile, kuid tõlgendab seda kaasaegse helikeele kaudu. Tekstiline allusioon ja vormiline kontsentratsioon loob sideme barokiaegse resignatsiooni ning postmodernse sisepinge vahel. See on kaasaegne arusaam lunastusest läbi väsimuse – inimese sooviks ei ole mitte lihtsalt surra, vaid "piisab" – vabaneda igavikulisest igatsusest.

Kaija Saariaho Saarikoski laulud (2020) kujutavad elu ja olemise haprust poeetiliselt ja intiimselt. Lood nagu Minussa lintu ja käärme („Minus lind ja madu“) või Sumun läpi („Läbi udu“) kõnelevad kahevahel olekust – elu ja surma, selguse ja hämaruse piiril. Saariaho kasutab peent tonaalsuse ja tekstuuri mängu, et luua tunne, nagu oleks inimene läbipaistmatu udu sees, kus surm ei ole lõpp, vaid üks võimalus.

Richard Straussi Neli viimast laulu (1948) kujutavad surma kui lepitavat ja kaunist minekut. Eriliselt laulus Im Abendrot („Õhtupunas“) kõlab küsimus „Ist das etwa der Tod?“ – „Kas see ongi surm?“ – mis ei kanna endas ängi, vaid rahu. Siin on surmaihalus kulminatsioon elu jooksul kogetud väsimusest, igatsusest ja lõpuks – leppimisest. Strauss lõi selle tsükli elu lõpus, ja see helendab kui valgustatud lahkumine, milles saksa kultuuri surmakultus leiab oma kõige lüürilisema väljenduse.

Saksa kultuuri- ja vaimuloos on surmaihalus (saksa keeles Todessehnsucht) läbiv motiiv, mis peegeldub kirjanduses, muusikas, filosoofias ja rahvuslikus identiteedis. See nähtus ei tähenda lihtsalt soovi surra, vaid sügavat igatsust teispoolsuse, rahu või transtsendentsuse järele – elu kui kannatuse ületamist läbi surma. Saksa surmaihalus on tihedalt seotud romantismi, eksistentsialismi ja 20. sajandi traagiliste kogemustega, olles nii esteetiline kui ka eksistentsiaalne nähtus. Saksa surmaihalus ei ole pelk masenduse väljendus. See on kultuuriline nähtus, mis peegeldab sügavat tunnetuslikku vajadust mõista elu mõtet läbi selle lõplikkuse. Surma kui rahu, lunastuse või esteetilise ideaalina käsitlemine avab akna saksa kultuuri tumedamasse, kuid mõtlemapanevasse sügavikku. Surmaihalus on dialoog elu tähenduse üle.

Saksa romantismi meistrid kujundasid surma kui igatsuse ja ilu objekti. Johann Wolfgang von Goethe romaan Die Leiden des jungen Werthers (1774) mõjutas tervet põlvkonda noori, tuues nende teadvusesse enesehävituslikkuse kui kõrgendatud tundelisuse väljenduse. Wertheri enesetapp armastuse ja sotsiaalse võõrandumise tõttu oli paljudele noortele eeskujuks – nähtus, mida nimetati isegi "Wertheri efektiks". Heliloojad nagu Franz Schubert (Der Tod und das Mädchen, Winterreise) ja Richard Wagner (Tristan und Isolde) on loonud teoseid, milles surm või armastuses ühinenud surma kujutatakse kui lunastust või ülimat vabanemist. Schuberti laulutsüklis Talvine teekond rändab minategelane üksilduses, igatsedes vaikset surma, mis teda lõpuks soojalt omaks võtaks. Surm ei ole hirmutav, vaid see on lohutav – isegi ilus.

Surmaihalus on tähtsal kohal ka saksa filosoofias. Arthur Schopenhauer nägi maailma täis kannatust ja pidas surma pääsemiseks lõputust tahtest elada. Tema pessimism mõjutas tugevalt Friedrich Nietzschet, kes rõhutas elu oma „üliinimese“ idees, mis samas vastandus tihti eksistentsi absurdsusele ja kannatusele. Martin Heideggeri eksistentsiaalne filosoofia käsitleb surma kui inimese olemuslikku horisonti – olemisena suremiseks (Sein zum Tode). Tema jaoks ei ole surm mitte üksnes elu lõpp, vaid midagi, mis annab meie eksistentsile tähenduse. Saksa mõtteviisis ei peeta surma pelgalt füüsiliseks sündmuseks, vaid eksistentsi keskpunktiks.

20. sajandil said surm ja häving saksa identiteedis uue mõõtme. Kaks maailmasõda, eriti Teise maailmasõja järelmõjud, jätsid sügava jälje saksa rahvuslikku psüühikasse. Auschwitz ja Dresden on sümbolid, kus surm ei olnud enam individuaalne igatsus, vaid kollektiivne katastroof. Pärast sõda tuli saksa kultuuril tegeleda süütunde, leina ja rahvusliku identiteedi kriisiga. Seda kajastavad ka kunstiteosed, näiteks Paul Celani luuletus Todesfuge, kus surm ei ole romantiline pääsemine, vaid brutaalne tegelikkus. Samuti saksa filmikunstis (nt Rainer Werner Fassbinderi ja Werner Herzogi looming) nähakse eksistentsi äärealasid, kus elu ja surm segunevad lootusetuse, süü ja igatsusega teistsuguse elu järele.

Tänapäeva saksa kultuuris ei ole surmaihalus kadunud, kuigi see on saanud uued vormid. Melanhoolia, vaimne kurnatus ja elutüdimus on teemad, mis kerkivad esile nii noorte seas kui ka pop- ja kõrgkultuuris. Sotsiaalsed probleemid, identiteedikriis ja ökoloogiline ahastus toidavad taas ideed, et elu on liialt koormav ja et rahu võib leiduda ainult selle lõpetamises – metafoorses või otseses mõttes.