P 2.1.2011 kell 14.00 Pärnu raekojas Pärnu Ooperi kontserdisarjas ABONEMENT 007
Repoo Ensemble
- Kai Kallastu, sopran
- Leonora Palu, sopran, flööt
- Karin Veissmann, alt, psalteerium
- Andrus Kallastu, digiorel, muusikajuht
- Indrek Palu, tenor, viiul, elektriviiul, elektroonika
- Aare Tammesalu, tšello, elektritšello
- Tõiv Tiits, bariton, trompet
KAVA
Johann Sebastian Bach (1685–1750): Muusikaline ohver / Musikalisches Opfer BWV 1079 (1747) Ricercar a 3
- Andrus Kallastu (digiorel)
Canones diversi super Thema Regium:
- Canon a 2 cancrizans
- Kai Kallastu (sopran), Indrek Palu (viiul), Andrus Kallastu (digiorel)
- Canon a 2 Violini in unisono
- Leonora Palu (flööt), Indrek Palu (viiul), Aare Tammesalu (tšello), Andrus Kallastu (digiorel)
- Canon a 2 per Motum contrarium
- Leonora Palu (flööt), Indrek Palu (viiul), Karin Veissmann (alt), Andrus Kallastu (digiorel)
- Canon a 2 per Augmentationem, contrario Motu
- Leonora Palu (flööt), Indrek Palu (viiul), Aare Tammesalu (tšello), Andrus Kallastu (digiorel)
- Canon a 2 per Tonos
- Kai Kallastu (sopran) & Leonora Palu (flööt), Karin Veissmann (alt) & Indrek Palu (viiul), Tõiv Tiits (bariton) & Aare Tammesalu (tšello), Andrus Kallastu (digiorel)
- Fuga canonica in Epidiapente
- Leonora Palu (flööt), Indrek Palu (viiul), Aare Tammesalu (tšello), Andrus Kallastu (digiorel)
- Canon perpetuus super Thema Regium
- Leonora Palu (flööt), Tõiv Tiits (trompet) & Karin Veissmann (psalteerium), Aare Tammesalu (tšello), Andrus Kallastu (digiorel)
- Canon a 2
- Indrek Palu (elektriviiul), Aare Tammesalu (elektritšello)
- Canon a 4
- Leonora Palu (flööt), Kai Kallastu (sopran), Indrek Palu (viiul), Aare Tammesalu (tšello), Andrus Kallastu (digiorel)
Triosonaat (klahvpillipartii teostus Johann Philipp Kirnberger, 1781)
- Largo
- Allegro
- Andante
- Allegro
- Leonora Palu (flööt), Indrek Palu (viiul), Aare Tammesalu (tšello), Andrus Kallastu (digiorel)
Ricercar a 6
- Leonora Palu (sopran, flööt), Kai Kallastu (sopran, löökpillid), Karin Veissmann (alt, psalteerium), Andrus Kallastu (kontratenor, digiorel), Indrek Palu (tenor, elektriviiul, elektroonika), Tõiv Tiits (bariton, trompet), Aare Tammesalu (tenor, elektritšello)
- Canon perpetuus
- Kai Kallastu (sopran) & Leonora Palu (flööt), Karin Veissmann (alt) & Indrek Palu (viiul), Tõiv Tiits (bariton) & Aare Tammesalu (tšello), Andrus Kallastu (digiorel)
Noodimaterjal leidub lehel
http://www.ooper.parnu.ee/VIRTUAALRAAMATUKOGU/BACH_MUSIKALISCHES_OPFER
Johann Sebastian Bachi Muusikaline ohver (Das Musikalische Opfer) BWV 1079 on kogumik kontrapunktilisi allteoseid, mis on kirjutatud Preisi kuninga Friedrich II teemale.
Johann Sebastian Bach kirjutas teose kolm aastat enne oma surma ning kuulub koos Goldbergi variatsioonide ja Fuugakunstiga helilooja hiliste kontrapunktiliste tippteoste hulka. Muusikaline ohver koosneb kahest fuugalaadsest osast, mis on pealkirjastatud ritšerkaarina (Ricercar a 3 ning Ricercar a 6), fuugast, mille kaks ülemist häält on läbi viidud kaanonina (Fuga canonica in Epidiapente), kaanonitest (Canon a 2 cancrizans, Canon a 2 Violini in unisono, Canon a 2 per Motum contrarium, Canon a 2 per Augmentationem, contrario Motu, Canon a 2 per Tonos, Canon perpetuus super Thema Regium, Canon perpetuus, Canon a 2 ning Canon a 4) ja triosonaadist traaversflöödile, viiulile ja basso continuole, mille neljas osas leidub korduvalt teema läbiviimist kaanonina
Teos sündis pärast Bachi kohtumist preisi kuninga Friedrich II-ga 1747. aasta mai alguses Potsdamis pärast kuninga kutset külastada tema õukonda. Friedrich II teenistuses oli ka Bachi poeg Carl Philipp Emanuel Bach. Kuningas mängis teema Bachile ette ning palus heliloojat improviseerida sellele fuuga. Täpselt ei ole teada, kas "kuninglik teema" oli kohapeal loodud või ka eelnevalt ette valmistatud. Teema oma kromatismiga on sedavõrd keeruline, et pidi kujutama Bachi jaoks äärmuslikult keerukat proovikivi. Bach improviseeris kohapeal sedavõrd meisterliku kolmehäälse fuuga, et tolle aja ajalehtedes kirjutati sellest kui enneolematust imest, mis suutis kuningat üllatada. Seepeale olevat kuningas palunud heliloojal kirjutada kuuehäälne fuuga, et see hiljem vasegravüürina avaldada.
Naastes tagasi Leipzigi, töötas Bach välja nii kolme- kui ka kuuehäälse fuuga, terve rea kaanoneid ning triosonaadi flöödile, viiulile ja generaalbassile, milles on kuninglikku teemat kasutatud kõikvõimalikul moel. Flööt oli selles teoses aukohal, kuna Friedrich II oli oma aja üks väljapaistvamaid flötiste, kes oli õppinud flöödimängu Johann Joachim Quantzi juures. 7. juulil 1747 lõpetas Bach teose ja pühendas selle pealkirjaga "Muusikaline ohver" preisi kuningale. Bach oli väga hästi teadlik sõna 'ohver' mitmetähenduslikkusest. Kõrvuti otsese tähendusega "kuningale austusavalduse tähenduses ohvriandi tooma" oli ta teadlik ka enda ohverdamisest Friedrichi salakavalale provokatsioonile. Juba septembri lõpus ilmus kogumik trükis.
Nagu paljud baroksed minoorsed teemad, koosneb ka Muusikalise ohvri teema toonika kolmkõlast, millele on lisatud sekstheli ning langus vähendatud septim allapoole alumise juhthelini. Teemat iseloomustab kromaatilisus, mis muudab võimatuks teemade läbiviimise strettos, kitsendades nii oluliselt kontrapunktilisi võimalusi.
Kes "kuningliku teema" tegelikult komponeeris, ei ole täpselt teada. Arnold Schönbergi arvates oli Friedrichi õukonnas selleks võimeline ainult üks inimene: Bachi enda poeg Carl Philipp Emanuel, kellel olid olemas vajalikud teadmised nii keerulise muusikalise idee väljatöötamiseks. Siiski puuduvad selle arvamuse põhjendamiseks allikmaterjalid.
Teos tervikuna kujutab enesest lõtva kogumit teoreetilise uurimusena tunduvatest osadest (kaanonid), kahest klahvpillisoolost (ülesande algsest improvisatoorsest lahendusest) ning eelkõige praktiliseks otstarbeks loodud kammermuusikast, kuna preisi kuningas Friederich II oli väljapaistev kammermuusik (Triosonaat ja Fuga canonica in Epidiapente). Usutavasti ei pidanud Bach kunagi silmas teose terviklikku ettekannet, sest käsikirjalised partituurilehed ei ole nummerdatud ega köidetud, vaid vabal neljaleheküljelisel kujul, mis viitab teose osade kindla järjekorra puudumisele. Seega võib teose osi reastada erinevalt.
Üheks võimalikuks lahenduseks on, et teose osad jaotada kahte suuremasse rühma. Mõlemad rühmad algavad klahvpillisoologa, millele järgneb erinevaid kaanoni printsiipe tutvustav muusikateoreetiline õppetund ning mis lõpeb kammermuusikaga. Esimesse rühma võiks kuuluda kolmehäälne ritšerkaar, enamus kaanoneid ning Fuga Canonica in Epidiapente“. Teine osade rühm algab kuuehäälse ritšerkaariga, millele järgneb kaks mõistatuskaanonit ja lõpeb Triosonaadiga. Terviku selline ülesehitus tundub loogilisena, kuna teine rühm arendab plaanipäraselt edasi esimese rühma materjali: klahvpillipartii on keerukam, teoreetiline osa ei sisalda enam lahendusi ning Triosonaat pakub suurt interpretatsioonlist väljakutset.
Tänu oma heterogeensele struktuurile ja vastandlikele elementidele (klahvpillisoolod, kaanonid, kammermuusika) ei kuulu Muusikaline ohver just tihti esitatavate teoste hulka. Üksikud osad kõlavad ehk sooloklavessinistide või ka barokkmuusikaansamblite kavades, kuid terviklikud ettekanded on teose omapärasuse tõttu siiski suhteliselt harvad. Bachi loomingus ei ole just palju kuuehäälseid fuugasid või sedavõrd keerukaid kaanoneid. Teisalt ei leidu just paljudes Bachi teostes sellist ajastu vaimu ja maitse ühendamist isikupärase helikeelega nagu Triosonaadis. Mulje loomine ühtsest ja koherentsest kunstiteosest ei ole esitajale tõepoolest lihtne.
Repoo Ensemble esitab teose vokaal-instrumentaalse konsordina, milles on kasutusel nii vana- kui ka uue muusika instrumendid ja elektroonika.