Pärnu professionaalkultuuri kuu arutelu
8. oktoober 10.2010
kell 15.00
Pärnu Linnagelerii Pärnu Kontserdimajas
Osavõtjad:
- Mari Kartau, kunstnik, kunstiteadlane, Pärnu Linnagalerii kuraator
- Toomas F. Aru, moderaator, luuletaja ja Kontrakultuurikeskuse esindaja
- Andrus Kallastu, dirigent, helilooja, produtsent, Pärnu Loomeliidu esindaja, Pärnu Ooperi esindaja
- Leonora Palu, flötist ja produtsent
- Kai Kallastu, laulja ja produtsent
- Lukas Groen, dirigent, Neeme Järvi kursuste produtsent
- Andrus Haugas, Pärnu LV haridus- ja kultuuriosakonna juhataja, harrastusmuusik
Toomas F. Aru: Tere, pärnu raadiokuulaja. Jätkame reedeseid arutelusid. Seekord on teema "Mis on professionaalne muusika?" Palun tutvustage ennast, kohalviibijad!
[Kohalviibijad tutvustavad ennast]
Toomas F. Aru: Enne, kui alustame sisulise aruteluga, selgitab Andrus Kallastu mõisteid.
Andrus Kallastu sissejuhatus[]
Professionaalse (süva)muusika mõiste[]
Andrus Kallastu: Kui Toomas tegi ettepaneku hakata mõisteid defineerima, siis mõtlesin selle üle, et miks seda on vaja, et kas Pärnus on mõistete sisu teistsugune kui mujal. Kui vaatan laiemalt, siis võib olla tõesti on Pärnus tegemist mõistete ja definitsioonide hägustumisega. Ei tehta vahet ega saada üheselt aru mõistetest professionaalne, harrastuslik, kommertsiaalne kultuur. Hägustumine on olnud kasulik isikutele, kes on saanud näiteks professionaalse tegevuse nimetuse all vahendeid sisuliselt harrastustegevuseks.
Kordaksin põhimõisteid, mida ollakse defineerimas Pärnu linna professionaalkultuuri arengustrateegias:
- professionaalkultuur on Loovisikute ja loomeliitude seaduse mõistes loovisikute poolt viljeldav kultuuriline tegevus, mis hõlmab suurema osa isiku tööajast, mille eest isik saab tasu ning mille tulemusel loodud teosed on avaliku kriitika objekt
- harrastuskultuur ehk hobikultuur (Pärnus kasutatakse ka sõna rahvakultuur) on inimese põhitööst vabal ajal viljeldav tegevus isikliku rahulolu saavutamiseks ja üldise töövõime taastamiseks
- meelelahutuskultuur ehk kommertsiaalne kultuur on ärilisele kasumile orienteeritud kultuuriline tegevus, mis on ajendatud inimese vajadustest meeleolu parandamise, vahelduse leidmise, uute emotsioonide, pingetest vabastamise, igavuse peletamise vms. järele
Valdkondade piire rikuvad inimesed ja see on huvitav. See aga ei tähenda, et valdkondade enda piirid peaksid kaduma. Piiride kadumine viib kvaliteedi languseni.
Professionaalne muusikategevus jaguneb kaheks: süvamuusikategevus (vrd saksa keeles ernste Musik) ning levimuusika (vrd saksa keeles Unterhaltungsmusik).
- süvamuusika, ka tõsine muusika, on üldnimetus, mille all tavaliselt mõistetakse klassikalist muusikat selle sõna laiemas tähenduses, see tähendab, et mitte ainult klassitsismi, vaid ka keskaja, renessansi, baroki ja romantismi muusikat, paljusid modernistlikke ja postmodernistlikke suundi jpm.
- levimuusika on üldnimetus muusikastiilidele ja -suundadele, mis kujunesid 20. sajandi teisel poolel ja mida iseloomustab levimine massiteabevahendite ja helisalvestustehnika abil. Varem oli kasutatud mõistet "kerge muusika", mis tähistas peamiselt estraadimuusikat ega sobinud sisuliselt enam paljude levimuusika suundade olemusega. Levimuusika hõlmab sellises tähenduses popmuusika, rock-muusika, džässmuusika jpt suundi ja stiile.
Eestikeelsed mõisted "levimuusika" ja "süvamuusika" võeti kasutusele 1970. aastatel kui vastandite paar.
Professionaalse levimuusika temaatikaga ma ei tegeleks, kuna see ei ole minu eriala.
Täpsustaksin süvamuusika mõistet, mida defineeritakse klassikalise muusika mõiste kaudu.
Klassikaline muusika kitsamas tähenduses on aastate 1750 kuni 1830 paiku loodud hilisbarokk, klassitsistlik või eelromantistlik muusika, mille põhilisteks vormideks kujunesid sonaat-sümfooniline tsükkel ja instrumentaalkontsert. Klassitsistliku muusika tuntumateks esindajateks on Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven. Klassikaline muusika laiemas tähenduses on muusika,
- 1. millel on korrastatud olemus, mis on selge ja tasakaalus ning mille puhul on tihti olulisem vormiilu kui emotsionaalne väljenduslikkus;
- 2. millel on püsiv esteetiline väärtus;
- 3. mida tunneb ja hindab vähemalt paar põlvkonda inimesi (Kevin Kleinmannile tuginedes Evi Arujärv, "Kevin Kleinmanni muusikatööstuse seminar", Sirp 18.06.2010).
Professionaalse muusikaelu tegevusalad[]
Loomemajanduslikus mõttes võib professionaalse muusikaelu jagada tegevusaladeks, millega on seotud üksikisikud, kollektiivid ja organisatsioonid:
- 1. muusikaelu organiseerimine: kontserdid, muusikateatrietendused, kontserdisarjad, festivalid, mille organiseerimisega tegelevad muusikaelu organisaatorid, muusikamänedžerid, produtsendid
- 2. muusikaõpetus: muusikaõppeasutused ja kursuste keskused, milles tegutsevad muusikapedagoogid ja muusikaõppurid
- 3. muusika-alase informatsiooni kogumine, süstematiseerimine ja kättesaadavaks tegemine: muusikaraamatukogud, muusika infokeskused, milles tegutsevad muusikateadlased, bibliograafid, informaatikud
- 4. muusikauurimine: muusika uurimise asutused, milles tegutsevad muusikateadlased
- 5. muusikakirjastamine: muusikakirjastused, milles tegutsevad muusikateadlased, noodigraafikud
- 6. helilooming: heliloojad ja arranžeerijad
- 7. muusika interpretatsioon: muusikateatrid, orkestrid, koorid, ansamblid, milles tegutsevad muusika interpreedid (solistid, kammermuusikud, orkestrandid, dirigendid)
- 8. muusikakriitika: muusikakriitika publikatsioonid, millele teevad kaastööd muusikakriitikud
- 9. muusikainstrumentide valmistamine ja korrashoid: pillimeistrid, pillide parandajad ja häälestajad
- 10. helisalvestus: helirežissöörid
- 11. muusikatarvete kaubandus (noodid, helisalvestised, pillid jne): müüjad, turueksperdid
Pärnus on kõik need tegevusalad muusikaelus vähemal või rohkemal määral esindatud. Võib öelda, et pärnu muusikaelu on selles suhtes väga rikas. Seega me ei pea tegelema niivõrd professionaalse muusikaelu kvantiteedi, kuivõrd just kvaliteediga.
Kui vaatame pärnu süvamuusikaelu rahalist poolt, siis Pärnus kulutatakse praegu umbes 13 miljonit süvamuusikakultuurile. Selle sees on muusikakool üle 8 miljoni, Linnaorkester üle 4 miljoni ja poole miljoniga projektitoetused, mille hulgas Oistrahhi festival 300 tuhat.
Näiteks 2010 aastal olid summad:
- Pärnu Filharmoonia 4 006 400 krooni
- Pärnu Muusikakool 8 848 600 krooni
- professionaalse süvamuusika projektitoetused ca 500 000 krooni (sealhulgas Oistrahhi Festival 300 000 krooni)
See summa ei ole teiste valdkondadega võrreldes väike. Kuna muu pärnu loometegevuse valdkondade taustal on tegu märkimisväärse avaliku raha summaga, siis on kvaliteedikontroll hädavajalik.
Diskussioon[]
Andrus Haugas: Me võiksime hetkeks mõtiskleda selle üle, kas defineerida või mitte. Et mida see meile annab. Olen sama meelt, et mingil teemal rääkimiseks peame kõik üheselt aru saama, millest jutt - maastik peab olema selge. Nagu aga teame, on igal asjal mitu otsa. Defineerimine tähendab väga selget lahterdamist ja see iseenesest võib tekitada pingeid ning takistada sünergiat ja koostööd. Andrus Kallastu, kas sa Pärnu muusikamaastikul näed seda probleemi ja kuidas sa seda hindad? Võib ju juhtuda, et ka juba sündinud kaunid kontserdid, kus laval on kõrvuti olnud nii Pärnu professionaalid kui amatöörid, võivad edaspidi jääda sündimata?
Andrus Kallastu: Kui me ei defineeri, siis on suur segaduse tekkimise võimalus, mis omakorda annab ka võimaluse nö sogases vees kala püüda. Juhul, kui üks inimene on erinevas funktsioonis ja tegeleb eri valdkondadega, siis inimene ise määratleb, kus situatsioonis ja kellena ta esineb. Näiteks mina osalesin mõned aastad tagasi Viive Tolli graafikaworkshopil ja tegin seal kuivnõelatehnikas pildi. Nii võib ju iga teinegi inimene midagi enda lõbuks teha. Kuid graafika valdkonnas olen ma harrastaja, osalemine ühes töötoas ei tee minust professionaali. Muusikas on veel lisaks keeruline see, et vaja on defineerida valdkonnasiseselt. Kui näiteks Linnaorkester esineb koos Pärnu kammerkooriga, siis me defineerime seda kontserti professionaalseks muusikasündmuseks, kuna Linnaorkester vastutab selle kontserdi kvaliteedi eest. Me ei defineeri seda kontserti ju taidlusürituseks. Samas, isegi kui see kontsert on väga hea, oleksin kriitikuna siiski ettevatlik. Linnaorkestrit ma kritiseeriksin kui professionaalset kollektiivi, kuid Pärnu Kammerkoori puhul arvestaksin sellega, et tegu on harrastuskollektiiviga. Sünergia ei jääks selle tõttu ju olemata.
Andrus Haugas: Ega vast küsimusele, kui oluliseks me peame võimalust professionaalidel ja harrastajatel üheskoos laval olla, üheselt vastata saagi. See sõltub selle linna või kogukonna suurusest. Pärnu on aga sellise suurusega linn, kus peame seda koostööaspekti kindlasti arvestama.
Toomas F. Aru: Sisaski kontsert, mis oli, olen kuulnud erinevatelt muusikutelt, piinlikkuse hetk tekkiski siis, et kui see kammerkoor kontserdil lisandus. Et kuna koor oli must (ei häälestunud), siis neil inimestel oli piinlik seda kuulata. Minul muidugi ei ole kuulmist, ma ei oska sellest aru saada. Me jõuame selle kvaliteedi jutuni. Kas kvaliteet ei hakka kannatama selle all, kui panna profid ja harrastajad koostööd tegema?
Leonora Palu: Siin on oluline see, et mis teosed on valitud ja hea mulje jääb, kui on tõesti jõukohane teos valitud. Sisaski projektiga seoses natukene on nagu kahju. Milline oleks helilooja kontsert, toimudes selliselt, et talle oleks võimaldatud täisprofessionaalset seltskonda. Linnaorkestri ja kammerkoori poolelt vaadates on kõik ju tore, aga kui vaatan helilooja poolelt, tunnen isiklikult paljusid heliloojaid, siis on see kurb.
Mari Kartau: Kas heliloojal on ka sõnaõigust, et kes ta teoseid esitab? Kunstnik valib väga hoolega, kuhu ta enda teoseid üles riputada lubab.
Leonroa Palu: Muusikas see sõltub ka sellest, et kes selle projekti idee peale tuleb ja kes nö. aktiivne on + igasugused mõjutegurid ja telgitagused.
Mari Kartau: Kunstnik küll ei ole õnnelik, kui ta töö ükskõik kuhu pannakse.
Leonora Palu: Seesama Sisaski kontsert ei jõudnud Tallinna. Näiteks kas ERSO ei oleks võinud seda kontserti teha? On toimunud nivelleerimine, et milliste heliloojate teosed jõuavad ERSO repertuaari. Teisalt, kas PLO+kammerkoori variant oleks Estonia kontserdisaali nö. „välja kannatanud“.
Andrus Haugas: Seesama kontsert koostööna oli ju hea - koostöö toimis. Ilmselt on sellistel juhtudel vastutuse koht professionaalidel. Harrastuskooride ees ju seisavad ka proffidest dirigendid, kes otsustavad, mis on jõukohane ja millega kuhu minna. Siin peame paraku arvestama ka seda, mis on konkreetsele kogukonnale jõukohane - ja seda ka finantsilises mõttes. Kui me soovime, et selliste kontsertide puhul oleksid laval ainult professionaalid, ei pruugi see meile alati ka jõukohane olla. Aga see on kõigest selle teema üks aspekt.
Andrus Kallastu: See kontsert oli elamuslik, küll aga see tase oli kammerkoori lagi. Edasi võib vaid oletada, mis oleks siis, kui proffkollektiiv, Filharmoonia kammerkoor või Latvia vms, oleks seda teinud. Linnaorkestrile aga see ei olnud kindlast tema lagi. Ongi küsimus, et mis asjad toimisid ja mis oleks võinud. Minu suhtumine kriitikuna oleks kindlasti erinev, kui võtan Leonroa Palu sooritust flötistina või mis seal tervikuna üldse toimus. Aga see ei muuda selles valdkonnas asjade definitsioone.
Andrus Haugas: Mina pärnakana olen aga väga rõõmus, et laval oli just Pärnu kammerkoor, mitte Latvia või Filharmoonia kammerkoor.
Lukas Groen: Kui ainult professionaalsed muusikud on laval, siis saali ainult eliit tuleb. Maakohtades kõrgel tasemel professionaalde kontsertidel on ka saalid tühjad. Amatöörmuusikud on ka ise publik ja kui see piir on tekitatud, siis mina ei taha lava taha minna, siis igakord suur dirigent ja hea orkester, koor. Ja see on väga tähtis, et seda piiri ei ole nii selgelt. Kui see piir harrastajate ja professionaalide vahel on rohkem selge, siis seda suurem on lõhe.
Andrus Kallastu: Mul on küsimus, kas ja kuidas Pärnu Linnagalerii on lahendanud selle teema? Millisele kunstile olete orienteeritud, kas teete vahet?
Mari Kartau: Põhimõtteliselt me esitame põhiliselt professionaalset kunsti, väikeste mööndustega kohaliku kogukonna kooshoidmisele. See näitus siin Kontserdimaja galeriis on enamuses amatöörfotograafide tehtud, kuna enamus potentsiaalsest publikust on ka siin esindatud.
Andrus Kallastu: Kas sa leiad, et nendel mõistetel on vaja vahet teha?
Mari Kartau: Jah, need näitused on eri aegadel, me võime neid erinevalt defineerida, nad ei ole samas ruumis. Oluline küsimus kerkis, mis mindki vaevab - kas tähtsam on publikumenu või kvaliteet. Mis seosed neil on ja kust jookseb mõistlikkuse piir. Et kui jube kvaliteetne, kas see tähendab, et ei ole publikumenu?
Andrus Haugas: Tahan siinkohal rõhutada, et kogukonna tunne, millele Lukas vihjas, on samuti ääretult oluline. Kui tipptegijate kontserdi puhul on publik hõre ja kohalike tegijate sünergiaga tekitatud kontserdi korral saal täis, siis on see väga oluline märk. Järelikult kogukond hoolib sellest. See on sama teema teine aspekt. Aga väga konkreetset ja igas olukorras toimivat vastust küsimusele, kus on mõistlikkuse piir, ma hetkel anda ei oska.
Mari Kartau: Ilmselt see on iga produtsendi südamel, kust see piir jookseb. Aga kuivõrd seda publikumenu mõjutab reklaamile kulutatud summa? Kas see publikumenu tuleb turundusest või tuleb see mujalt, et mis need tegurid on?
Andrus Kallastu: Turundus muidugi ka mõjutab, aga ei saa võrrelda võrreldamatut. Sa pead täpsustama fookust.
Mari Kartau: Seesama enamus inimesi, kuidas avalik arvamus kujuneb, et see jube hea asi, kuidas see mõjutab?
Leornoa Palu: Ilmselt kui reklaam vilgub pool aastat enne, siis teatud seltskond selle peale tegutseb. Reklaam ikka toimib inimeste peal, mida suuremalt ta vilgub.
Mari Kartau: Ma kujutan ju ette, et need reklaamieelarved on kohalikel tegijatel siin ja suurtel tegijatel sadades kordades erinevad. Kas on mingitki lootust headele asjadele publikut leida, kui jätta välja kooriliikmete sugulased?
Andrus Haugas: Paratamatult peab ka süvamuusika endale teadvustama, et turundus muutub järjest olulisemaks. Tegemist on ju konkurentsiga inimese vabale ajale. Seoses linnagaleriiga tahaksin siinkohal meenutada aega, mil see institutsioon loodi. Ja selle loomiseks olid konkreetsed põhjused. See oli aeg, kus Pärnul ei olnud oma kunstnike kogukonnale võimalik pakkuda soliidset näitusepinda. Olemas oli küll Chaplini kunstikeskus, aga seal oli latt seatud sellisele kõrgusele, et kohalik kunstnikkond sinna praktiliselt ei pääsenud. Siis otsustasime, et tuleb luua uus näitusepind. Kasvatuslik aspekt oli meie arvates samuti oluline. Ja kui Rüütli tänaval vabanesid ruumid, oligi lahendus käes - Linnagalerii rajati sinna, kus liikus palju inimesi, mistõttu jõudsid aeg-ajalt kunsti juurde ka juhuslikud möödakäijad. Aga tänase teemaga seonduvalt oli oluline see, et kohalik kunstnike kogukond sai endale väljundi - võimaluse oma töid esinduslikul pinnal eksponeerida. Loomulikult olid Pärnu kunstnike näitused ka tookord ainult üks osa aastasest näitusekalendrist.
Mari Kartau: See kohalik kogukond jaguneb ka praegu proffideks ja harrastajateks. Mahult on linnagalerii programm jaotatud kolmeks, 1. Pärnu omad proffid, 2. mujalt toodud proffid, 3. sünergiaprojektid-ühisnäitused koos harrastajatega. See poroportsioon peaks ehk rahuldama.
Andrus Kallastu: Kuidas te Pärnus kunstnikke defineerite, et kes on proff ja kes harrastaja?
Mari Kartau: Igas valdkonnas on parim hindamise viis eksperthinnang. Seal ei saa mõõta ja kaaluda CV pikkust ja värvikihi paksust. Tuleb leppida ekspertide hinnangutega, mis on alati subjektiivsed.
Andrus Kallastu: Kas linnal on muusikas on kunstieluga võrreldavaid eksperthinnanguid?
Mari Kartau: Me ei telli EMOR-i ekspertuuringuid, see on ikka vastavalt võimalustele, me ikkagi ise otsustame.
Leonora Palu: Muusika puhul see seostub kontsertasutuse või kollektiivi kunstinõukoguga.
Andrus Kallastu: Kui kriitik tuleb saali, kas on olnud sellist asja, et ta kritiseerib täie rauaga, või ta ikkagi teab, millega ja kellega on tegu?
Mari Kartau: Alati on parem, kui ta seda teab. Aga on ka kriitikuid, kes ei käigi näitusel ja kritiseerivad. Kaasajal on ikkagi see kontekst oluline. Kui tuleb välismaalt kriitik, siis palju huvitavam on neid arvamusi kuulda.
Andrus Kallastu: Kas sina kui kuraator oled ka puusse pannud?
Mari Kartau: Siis ma ei mõtle, et mina olen puusse pannud, vaid me esindame erinevaid koolkondi ja mõtlemist.
Toomas F. Aru: Me jõuame huvitava asjani nagu raha ja rahade jagamine. Kas linnal on olemas ka mõõdikud, et kuidas neid jagatakse. Tõid välja selle, et see summa 13 miljonit on aastas piisavalt korralik kogus, et peaksime rääkima raha kulutamise kvaliteedist.
Andrus Kallastu: Mõtlesin seda, et me ei pea rääkima niivõrd sellest, et raha ei ole. Seda raha on suur kogus. Andrus (Haugas), kas sinu meelest on süvamuusika jaoks piisavalt raha?
Andrus Haugas: Sellele küsimusele ei oska ma küll üheselt vastata.
Andrus Kallastu: Kas sa peaksid linnavalitsuses võitlema selle eest, et seda raha oleks rohkem?
Andrus Haugas: Kui ma vastutan hariduse, spordi ja kultuuri valdkondade eest, pean ma loomulikult ka nende eest aeg-ajalt võitlema. See on osa minu tööst. Eelarve mahtude vähenedes peame ka selles vähenemise trendis püüdma tasakaalu hoida. Tänane situatsioon on saavutatud ühiskondlike kokkulepete tulemusel. Paljuski need kulud on institutsioonidega seotud ja ka see aspekt, et meil ei ole linna kultuurimaja, on kujundanud tänase olukorra. Need on omaaegsete otsustega seotud. Ja kui me arvame, et see tasakaal peaks muutuma, tuleb teha uued otsused. Piisavalt raha ei ole kunagi.
Andrus Kallastu: Kas sinu meelest peaks see summa suurenema, mis hinnanguliselt läheb süvamuusikakultuuri toetuseks?
Andrus Haugas: Kui meie Pärnu kogukond peab oluliseks Linnaorkestri olemasolu, siis meil on teatud piir ees, millest allapoole pole sümfooniaorkestrit võimalik töös hoida. See, kuidas me suudame järgmisel aastal samade institutsioonidega jätkata, on tõepoolest kriitilisel piiril.
Andrus Kallastu: Minu meelest ei ole rohkem vaja raha, vaid vaja on kriitiliselt läbi vaadata raha kasutamine.
Toomas F. Aru: Kes peaks teostama seda kriitilist rahade kasutamise läbivaatamist?
Andrus Kallastu: Küsin Andrus Haugaselt, et kas sinu meelest on Linnaorkester tegutsenud antud rahade piires oma võimaluste maksimumiga?
Andrus Haugas: Absoluutse maksimumiga ei ole tõenäoliselt tegutsenud ei mina, linnaorkester ega ka ehk sina. Olen olnud 1994. aastal Linnaorkestri taassünni juures. Pean tunnistama, et kõik need mõtted, mis mu peas tookord seoses sellega keerlesid, ei ole sajaprotsendiliselt täitunud. Minu jaoks kõige olulisem Linnaorkestri taasloomise juures oli soov, suurendada, tugevdada ja elavdada Pärnu muusikute kogukonda, kes on võimeline ise genereerima ja produtseerima uusi projekte, koosseise jne. See uute koosseisude pool on minu hinnangul realiseerunud tagasihoidlikult. Aga suur osa nendest lootustest on ka täitunud. Nii näiteks hakkas seeläbi taas Pärnusse tulema noori värskelt lõpetanud muusikuid jms. Seega sellist hinnangut anda, et Linnaorkestrit vaja ei ole, ma küll ei julgeks.
Andrus Kallastu: Uusi ja värskeid ideid praegusest situatsioonist tuleb vähe. Kuidas ikkagi seda kunstilist kvaliteeti ja kvantiteeti suurendada? Üks on juriidiline reorganiseerimine ja teine on sisuline.
Andrus Haugas. Linnavalitsus on linnakodanike teenistuses ja meil on hea meel, et sellised algatused on tekkinud ja Teie initsiatiivil on moodustumas professionaalkultuuri arengustrateegia. See on heaks sisendiks Pärnu kultuuri arengukavale, kus võiksid selguda vastused neile küsimustele. Meie olulisim ülesanne on hetkel tagada valdkondade ellujäämine, kuna kärped on üsna suured. Varasem tasakaal kipub kärbete kaudu muutuma. Kui arengute käigus tekib aga uusi geniaalseid mõtteid, mida me üheskoos hindame väärtuslikeks, siis saab ka tervikpilt muutuda.
Andrus Kallastu: Kust või kelle initsiatiivil need ideed ja projektid oleksid tookord pidanud sündima?
Andrus Haugas: Linnaorkester oli minu hinnangul vajalik osaliselt ka selleks, et Pärnus resideeruks järjepidevalt elujõuline muusikute kogukond. Muusikute "kriitilise massi" olemasolu peaks iseenesest genereerima uut väärtust. See on sõpruskondade, õhtuste ühiste teejoomiste, klubiliste musitseerimiste jne teema. Loomulikult, kui seada enesele maksimumplaan ja sellest realiseerub kokkuvõttes 80 protsenti, on ju ka hästi.
Leornora Palu: Kui üks eesmärke Linnaorkestri loomisel 1994 oli, et kogukonda tuleks rohkem muusikuid, siis üks eesmärke oli ka kindlasti see, et pakkuda linna elanikele heal tasemel kontserdielu. Pärnus ei olnud saali, ERSO saattus siia kord aastas ja esines teatris. Siis väga kiiresti läks orkestritöö käima ja oli isegi 2 korda kuus Vanalinna kooli saalis orkestrikontsert. Praegu tundub see utoopiline. Kas tõesti oli siis nii hea aeg? Ega siis PLO oma mängijate kvaliteedi poolest nii väga ei erinenud praegusest. See töö oli väga sisuline sümfooniaorkestri töö, mis hoiab inimesi vormis. Praegu on hästi suur probleem see, et hooaja kunstiline kava on väga kaootiline ja on näha, et on toimunud teatud mandumine inimeste mõtlemises ja suhtumises.
Toomas F. Aru: Avastasin Pärnu Filharmoonia kodulehelt vaid Mozarti ja Sügisulu. Seal ei toimu ju midagi.
Andrus Haugas: See oli tõesti see aeg, kus Pärnus kultuurimaastik oli suhteliselt hõredaks jäänud. Ka festivale oli väga vähe. See, et me suutsime tookord luua pinnase uute tegijate tulekuks, oli positiivne ja andis ka tulemuse. Aga me ei saa eeldada, et kõik protsessid saavad kogu aeg ülesmäge minna. Tuleb tunnistada, et süvamuusika osas on olnud paremaid aegu.
Leonora Palu: Mitte ainult Linnaorkestri töömoraal ei olnud teine, vaid ka publik oli praegusest erinev. Kontserdil käisid keskkooli- ja gümnaasiuminoored, mitte ainult Sütevaka omad. Praegu gümnaasiuminoored on suundunud Endla jazzkohvikusse.
Toomas F. Aru: Peame raadio jaoks teema lõpetama ja annan lõppsõna linnavalitsuse esindajale Andrus Haugasele. Eelmisel korral ka oli lõppsõna Ela Tomsonil.
Andrus Haugas: Siiras heameel, et selline algatus on tulnud ja ma loodan, et me jõuame üheskoos läbi arengustrateegia selliste tulemusteni, mis on kõigile osapooltele kasulikud.
[Raadio lõpetab ülekande]
Toomas F. Aru: Kas reorgniseerimine tähendab, et vana vein valatakse uutesse lähkritesse?
Andrus Haugas: Kuna Pärnus on kontserdielu korraldajatena olemas Eesti kontsert, Pärnu Filharmoonia, Pärnu Kontserdibüroo, siis on otsustatud, et linnale kontsertorganisatsiooni pidamine ei ole hetkel jõukohane. Linnaorkestri jätkamine on aga oluline.
Toomas F. Aru: Kas inimesed jäävad samaks, kes teevad Linnaorkestrit? Et see sisulises plaanis toimuv allakäik, Leonora tõi välja mandumise, et see jätkub?
Kai Kallastu: Kas on tehtud analüüsi, mis hetkest hakkas Pärnu Linnaorkestri tegevus manduma, millal algas see allakäik?
Andrus Haugas: Mina kuulen praegu esimest korda Leonora poolt öelduna, et Linnaorkestri tegevuses on sisulised probleemid ja mandumine.
Kai Kallastu: Minu hinnangul algas mandumine juba 90-ndate lõpus, kui tuli ametisse Toomas Velmet ja Jüri Alperten. Samuti ei olnud Marko Lõhmusest direktorina visionääri ja orkestri tegevuse arendajat. Linnaorkestri tegevuse alguses oli väga suure ja selge visiooniga juht Loit Lepalaan, kes on ise suurepärane muusik. Kahjuks ei olnud temast orkestrile dirigenti. Teatud inimeste tulemisest Pärnu Linnaorkestri juurde algas mandumine. Samuti 90-ndate lõpust algas orkestri kasutamine nö bäki ehk tausta mängimiseks, mis rikkus töömoraali ja kogu asja. Samuti hakati siis selliseid kummalisi kontserte nimetama täismõõdulisteks sümfooniakontsertideks, mis on konkreetne termin muusikas. Selliseid täismõõdulisi kontserte jäi alles aga väga vähe.
Andrus Haugas: Kui saab eri organisatsioonide esindajatest kokku uus Linnaorkestri kunstinõukogu, siis see on ka selle nõukogu töö, analüüsida Linnaorkestri senist tegevust ja anda sellele hinnag.
Andrus Haugas: Vihjasin kriitilisele piirile rahastamisel, millest allapoole minna ei saa. Pole mõtet hiljem surnut reanimeerida. Orkestrit pole mõtet vaadata üksikuna lagedal väljal, vaid püüda mõista ka Pärnu terviksituatsiooni. Olukord on palju muutunud. Ka konkurents inimese vabale ajale on muutunud palju tihedamaks. 90-ndate alguses kõrgus Pärnus Soosaare antropoloogiafilmide festival küllaltki üksi.
Leonroa Palu: Oluline on see, milline on muusikute suhtumine oma töösse. Sellel ei ole ju kvaliteedinõudmiste mõistes vahet, kas mängid sümfoonilist muusikat 1953. aastal, 1990-ndal või 2020. aastal. Suhtumine, kuidas head muusikat teha, ei saa, ei tohiks muutuda. Oluline ei ole, kas raha on vähem või rohkem. Tähtis on see, et millised on kunstilised juhid, kes seisavad orkestri ees ja taga.
Andrus Haugas: Üks väga oluline teema on muusikalise keskhariduse saamise võimalus Pärnus, mis oli olemas Sütevaka ajal ja mille eest me võitlesime ja et Otsakooli filiaal toodi siia. See kõik läks. Olen püüdnud seda teemat taas üles võtta, aga seni kahjuks läbimurret ei ole. Kui suudaksime selle sünergia taas siia tuua, võiks see palju muuta.
Kai Kallastu: Muusikaline keskharidus Pärnus lasti käest samuti Toomas Velmeti juhtimisel nagu algas Linnaorkestri allakäik.
Lukas Groen: Kindlasti on suureks probleemiks kontserdimaja kõrged hinnad ruumide üürimisel. Näiteks miks Pärnu Ooper ei üüri Kontserdimajas saali?
Kai Kallastu: Sa ei saa võrrelda võrreldamatut. Pärnu Ooperil ei ole kunagi olnud sellist raha, et üürida Kontserdimaja saale. Pärnu Filharmoonia eelarve oli parematel aegadel üle 7 miljoni, Pärnu Ooperi eelarve on aastas 200 tuhat.
Andrus Kallastu: Tahaksin küsida kitsalt organiseerimise asja: kui Linnaorkester ei oleks põhipalka saav kollektiiv, vaid hoopis projektikollektiiv?
Andrus Haugas: Arvan, et seesama kohalike muusikute kogukond nõrgeneks, kui ei ole kindlat seost Pärnuga.
Kai Kallastu: Võib-olla oleks tulemus vastupidine. Inimesed käivituksid ja hakkaksid ise rahasid taotlema ja enda eest seisma. Minu meelest on väga vale Helen Erastuse heakskiit seisukohale, et osad muusikud ei tahagi ise rahasid taotleda ja sellega tegelda, nemad tahavad vaid mängida-musitseerida. See on õpetatud abitus. Minu hinnagul Kontserdimaja ehitamine oleks pidanud Pärnus käivitama uue puhangu, saal ja selle võimalused, lindistamised. Näiteks Kontserdimaja orelit ei ole Pärnu Filharmoonia kordagi kasutanud oma projektides.
Andrus Haugas: Me võime ju kuskil arutelul või töötoas läbi mängida võimaluse, et mis siis saaks, kui asi oleks nii.
Kai Kallastu: Ühiskond on muutunud, nõudmised muusikutele on muutunud. Näiteks Kulka helikunsti komisjoni läheb Pärnust praegu taotlusi vaid Andruselt, Leonoralt ja minult. Me kolm saame sealt toetusi, seda on liiga vähe Pärnu kohta. Ma ei saa üle võrdlusest Soomega. Näiteks meil koolis oli kohustuslik õpetus, kuidas muusikuna managemendi tööd teha ja samuti praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias uue jõulise suunana peetakse oluliseks tuua see õpetus sisse igale muusikule.
Andrus Haugas: See oleks siis nö ellujäämiskursus.