Pärnu professionaalkultuuri kuu avaarutelu
1.oktoober 2010
kell 15.00
J.V.Barbaruse nimeline kontrakultuuri keskus
Moderaator:
- Toomas F. Aru, kirjanik, J.V.Barbaruse nimelise kontrakultuuri keskuse juht
Linna esindaja:
- Ela Tomson, Pärnu Linnavalitsuse kultuuri- ja haridusameti juhataja asetäitja kultuuri alal
Pärnu Loomeliidu esindajad:
- Andrus Kallastu, helilooja, dirigent, Pärnu ooperi kunstiline juht
- Kai Kallastu, laulja ja produtsent
- Karol Kallas, kunstiteadlane ja kirjastaja
- Mari Kartau, kunstnik, Pärnu linnagalerii kuraator
- Leonora Palu, flötist ja produtsent
- Indrek Palu, viiuldaja
- Andrus Joonas, kunstnik
- Janno Bergmann, kunstnik
Toomas F. Aru: Alustame aruteluga. Et asi oleks selge ja püsiksime ühes võtmes, siis palun Andrus Kallastul mõisteid selgitada, millest me üldse rääkima hakkame.
Andrus Kallastu tutvustab Pärnu linna professionaalkultuuri arengustrateegiat[]
Andrus Kallastu: Et püsida raamis, mida me defineerimas oleme, on mul ettepanek tegelda kõigepealt põhimõistetega. Loen ette dokumendi, mida on koostatud juba kevadest saadik. Selle eesmärk ja mõte on oluline esmajoones loovisikutele endale: esiteks defineerida ennast Pärnu linnas ja teiseks määratleda, kuidas Pärnu linn ja selle elanikud võiks defineerida loovisikute kogukonda, mis on Pärnus kogu aeg olemas olnud ja mis tegelikult ei olegi väga väikesearvuline.
Loeksin ette Pärnu linna professionaalkultuuri arengustrateegia üldosa teksti. Arengustrateegia on Pärnu vikis avatud parandustele. Praegu on seal olemas valdkondadevaheline üldosa ning olemas on ka muusika, kirjanduse ja kunsti osa. Puudub näiteks teatri, tantsu ja filmi arengustrateegia. Teatriosa tekst puudub, sest kui palju meil eksisteerib loovisikuid väljaspool Endla teatrit, kes suudaksid ise defineerida ennast loovisikutena? Või peaksime vaatama Pärnu teatrielu arengusteteegiat ainult Endla teatri keskselt. Filmikunstis meil on üksikuid väga tugevaid loojaid, kuid nad ei ole ühinenud. Ma ei tea, kas on olnud spetsiaalset plaani luua Pärnusse filmistuudio, nagu näiteks Haapsalus. Arhitektidega oleme ka vestelnud, võib-olla on nende “probleemiks” see, et nõukogude aegadest peale on siin eksisteerinud Eesti arhitektide liidu filiaal, mis ei ole niivõrd orienteeritud loometegevusele, kuivõrd klubilisele seltskondlikule kooskäimisele. Võib-olla neist kolmest valdkonnast me ei saagi praegu eraldi arengustrateegiaid. Siiski on juba kolme ka olemasoleva valdkondliku arengustrateegia põhjal võimalik määratleda kõiki pärnu loovisikuid puudutavat ühisosa.
[Andrus Kallastu loeb kommenteerides ette Pärnu professionaalkultuuri arengustrateegia teksti. Protokollitud on ainult kommentaarid]
Pärnu linna professionaalkultuuri arengustrategia oleks ideaalis aluseks Pärnu linna uue arengukava koostamisel.
On olemas kunsti ja rakenduskunsti arengukava, mis on koostatud 2004. aastal. Selle arengukava üks eestvedajaid Alar Raudoja ütles, et paljudes asjades on läinud nii, nagu on arengukavas kirjas.
Toomas F Aru tõstis oma üleskutses üles teema defineerida mõisteid. See on igasuguse mõtlemisprotsessi eeldus.
Kui arengukava on Kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega sätestatud mõiste, siis arengustrateegia on ühiskondliku kokkuleppena koostatud dokument, mis on aluseks erinevate arengukavade koostamiseks.
Autor on füüsiline isik, kes on loonud teose.
Loovisiku mõiste suhtes on palju lahmimist, umbes et "me kõik oleme loovisikud". Siiski loovisik professionaalkultuuri mõistes on autor või esitaja.
Ajakirjanikel ei ole õnnestunud ennast seaduses loovisikutena määratleda.
Järgmisest mõistete kolmikust ei saada alati üheselt aru: 1. harrastuskultuur, 2. meelelahutuskultuur ning 3. professionaalkultuur. See on alatise diskussioooni teema.
Rahvusvaheliselt huvipakkuva kunsti näiteks Pärnus on Non Grata.
Noorkõiv pakub välja neli Pärnumaa arengustrateegiat, mida oleks otstarbekas kasutada ka professionaalkultuuri arengustrsteegia puhul.
Diskussioon[]
Toomas F Aru: Mida Teie, Ela Tomson, peate suuremaks kultuuriürituseks/sündmuseks Pärnus?
Ela Tomson: Ei tahaks sellisele küsimusele vastata ja üritusi omavahel võrdlema hakata. Pigem ma tahaksin rääkida mõnest suundumusest, mis mulle rõõmu teeb. Kui linnavalitsuse roll on loovisikutele tingimuste loomine, mis on võimalik tänu maksumaksjalt tulevale rahale, on Pärnus õnnestunud luua selline keskus nagu Kunstnike maja. Kui tekib selline keskus, siis tekivad ka uued väärtused. Inimesed koos genereerivad ja seda ei pea tegema tänaval. Muidugi ükski maja üksi ei võimalda luua kunsti, aga nii väikeses linnas on linnavalitsuse roll tingimuste loomine. Võime loomulikult arutada seinast seina, ja tuleb analüüsida seda, et mis on hea ja mis on halb.
Toomas F Aru: Aga Te peate ju kuidagi nõus olema, et kunstnike maja on olemas tänu sellele, et varem on olnud sütevaka humanitaargümnaasium, non grata jne. Et me võime 10 aasta pärast jõuda sinna, et meil ei ole kunstide maja kellegagi täita. Areenis on ilmunud artikkel Kopenhaagenis Christianias toimunud festivalist Punkt, mida võrreldi Fiestaga. Minu küsimus on see, et vaadates situatsiooni, mis meil on, et kui seda uut verd, intellektuaalset ja loovat, ei tule peale, et mida me 15 aasta pärast võime luua. Kunstnike majal on huvitav staatus, käivad jutud, et pannakse kinni ja müüakse maha.
Ela Tomson: Ma arvan, et Te olete negatiivselt meelestatud. Selleks ma siia tulingi, et kuulata, mis teil mureks.
Toomas F Aru: Mind huvitab, mida kultuuriamet arvab.
Mari Kartau: 2004 koostatud arengukava, milles osalesin, Andrus Joonas ka, kui see valmis sai, siis ma küsisin kultuuriosakonnalt, et mis sellest nüüd edasi saab. Vastati, et linnapeale ei meeldi ja see pandigi sahtlisse. Sina töötad kultuuriosakonna juhina ja ei teagi, et selline asi on olemas. Linnavalitsus sai aruannetes näidata, et on koostatud kava ja kulutatud raha. Need asjad ei ole läinud ellu mitte tänu arengukavale, vaid inimeste initsiatiivile. Kui palju me peaksime tegema, et arengukavad ei läheks enam kalevi alla, sest linnapeale ei meeldi.
Toomas F Aru: Et eksisteeriksid institutsioonid, mis toodaksid värsket potentsiaali. Linna peaks 10 küünega hoidma kinni sellisest kunstiakadeemia filiaalist.
Mari Kartau: Maju me võime ehitada ükskõik kui palju. Oluline on inimressurss. Kui inimesi peale ei tule. Miks nad peaksid siia tulema. Ei ole erialast tööd ja huvitavat keskkonda. Pärnu ei ole atraktiine koht varsti enam. Perspektiivis Toomase seisukoht ei olnud põhjendamatult pessimistlik.
Ela Tomson: Ma sain sellele sinult kinnituse.
Andrus Kallastu: Samas väga paljud ideed on õhus ja midagi ka tehakse. Olen isegi teinud asju, mis ei ole Pärnus haakunud. Arengukava on kokkulepe, mis annab sotsiaalse turvalisuse. Alar oli isegi üsna positiivne sellest hoolimata, et mõni asi on ka Pärnust lahkunud, mis on loomulik arenguprotsess. Muusikalist keskharidust on üritatud teha 3 korda, kõik korrad on jooksnud lumme. Näiteks nelja muusiku hinnang Pärnu Filharmoonia tegevusele oli siiski kasulik. Saame praegu pisikestes asjades järjest tagasisidet, et üks või teine asi on muutunud. Kuna selle dokumendiga on tutvunud paljud eesti muusikainimesed, kaasa arvatud näiteks helikunsti sihtkapitali liikmed, siis see ajab vaikselt juuri, selle koostamise vaev ei ole olnud asjatu. Kui meil on loovisikutena olemas baasdokument, siis on sellel probleeme lokaliseeriv toime. Me ei pea alustama iga kord iidamast-aadamast samade asjade käsitlemisega. Kui noorte juurdekasv on nii suur probleem, siis tuleb sellega eraldi tegelda.
Ela Tomson: Kas selle kuu tulemus võiks olla pärnu professionaalkultuuri arengustrateegia skelett?
Andrus Kallastu: Eesmärk on Pärnu professionaalkultuuri arengustrateegia, mis saaks osaks linna arengukavast. Et ta ei jääks kalevi alla. Oleme astunud esimese sammu arengukava loomisel.
Mari Kartau: Linna kohustuste hulka ei kuulu kultuuri toetamine.
Ela Tomson: Minu suureks hämmelduseks on kohalikul omavalitsusel vaid üks kohustus: pidada üleval raamatukogu.
Andrus Kallastu: Minu meelest Pärnu olukord ei ole sugugi nii halb. Näteks muusika valdkonnas linnaorkester, festivalid, muusikaharidus, see on kokku umbes 10 miljonit, see ei ole väike raha. Pigem on küsimus see, kuidas kasutada seda raha efektiivsemalt. Et linna poolt paigutatav 1 kroon tooks linna 1 krooni riigi ja 1 krooni eratoetajate poolt. See on rahaline pool. Samas on kõige olulisem, kui palju selle 10 miljoni eest suudaks linn pakkuda rahvusvaheliselt huvipakkuvat muusikat.
Ela Tomson: Millste arvutustega see summa on saadud?
Andrus Kallastu: Muusikakool + orkester + projektitoetused süvamuusikale. Muusika valdkonnas tegutseb Pärnus ca 60 professionaali, kes saavad regulaarselt palka. Oleks ebaõiglane väita, et linn toetab ebapiisavalt. Raha ei ole tegelikult vähe, rahakulutus ei ole aga tihti efektiivne.
Mari Kartau: Muusika on üldse eelistatumas seisus, sellel on hea maine. Kui minna linnapeale ütlema, et muusika on jama, siis ta ei nõustu. Kunsti peetakse lihtsamini jamaks.
Karol Kallas: Kui palju on Pärnu linnavalitsus toetanud raamatute väljaandmist? Kultuuri kannavad sõnad. Koolides ei õpetata loovat kirjutamist.
Toomas F Aru: Kui on olemas muusika- ja kunstikool, võiks olla olemas kirjanduskool.
Karol Kallas: Koolides on olemas ohjeldamatult teatriringe.
Toomas F Aru: Tulles tagasi pärnu professionaalse kultuurisituatsiooni juurde. Mingil põhjusel on mingi osa loovintelligentsist rahulolematu. Millele see rahulolematus toetub. Mina isiklikult olen rahulolematu sellega, et mul on keeruline kogukonnaga kommunikeeruda, sest siin selles keskkonnas ei ole inimesed võimelised aktsepteerima avangardsema suuna esindajat.
Mari Kartau: Tallinnas jääb petlik kujutelm, kuna on rohkem kunstnikke.
Toomas F Aru: Ma ei näe linnapildis teistmoodi mõtlemise võimega inimesi.
Andrus Kallastu: Toomase tõstatatud probleem meenutab aega 300 a.p.K. Kui olid erakud, kes võitlesid kõrbes loomade ja deemonitega. Selleks ongi olemas kristlik kirik ja kloostrikord, et igal pühapäeval peab toimuma jumalateenistus. Pärnus ei ole probleem selles, et meil neid eremiite ehk külahulle oleks ebapiisavalt. Probleem on see, et nende staatus on külahullu oma. Meil on vaja oma regulaarselt toimivaid kontserdisarju, kunstinäituste avamisi ja muid üritusi, kus inimesed tulevad kummardama muusade templisse.
Toomas F Aru: Kui kohalik kogukond ei tule, siis me kummardame ise teineteise ees.
Ela Tomson: Ega linnavalitsus ei saa hakata määrama linna kunstielu sisu.
Mari Kartau: Meie sooviks on, et professionaalsesse kunsti suhtutaks samasuguse respektiga nagu sporti või turismi. Mitte ainult siis, kui kunstik peab alanduma selleni, et müügiks käsitööd teha.
Toomas F Aru: Ma panen tähele, et linn soosib käsitööliste asju. Alati linn soosib hansapäevade tegemisi. Ma küsin, et mis seal kultuuriga tegemist oli. See on stiilipidu, kus inimesed mängivad, see kestab kolm päeva. See on PR-üritus. Küsimus on selles, et kust eelarvelt tuli hansapäevade raha.
Ela Tomson: Tuli erinevatelt eelarvetelt. 9 aastat tagasi linn soovis seda korraldada.
Mari Kartau: Sain aru, et linnapea kavatseb seda igal aastal korraldama hakata, küsimata Lüübekilt.
Karol Kallas: Mida annab pärnu kultuurielule tagasi David Oistrahhi festival? Mina arvan, et ei anna. See on selline üritus, mis viib linnast raha välja ja ei too tagasi.
Ela Tomson: Miks Sa arvad, et ta ei anna midagi. Ta annab inimestele võimaluse kontsertidel käia. Ma tahaks Andruse arvamust.
Andrus Kallastu: Ta võiks muutuda muutunud ajas. Ta on olnud väga suur kultuuri importija. Sellel on põhjused, et siit on olnud vähe eksportida. Tal võiks olla suurem roll kultuuri eksportimisel. See oleks üks suunis, mille linn selle rahasumma eest võiks määrata. Nõue, mida võiks üldiselt teha ka teistele korraldajatele. Muus mõttes on ta igal juhul väga vajalik ja oluline üritus, aga loomulikult tuleb olukorda uuesti hinnata. 10 aastat tagasi tehtud otsused ei pruugi olla enam relevantsed praeguses ajas.
Ela Tomson: Ma ei hakka analüüsima Oistahhi festivali aastate kaupa. Kuid kuna olen ajakirjanik, siis möödunud aastal olid Pärnus külas 2 Heidelbergi professorit. Mul oli võimalus nendega koos lõunat süüa. Küsisin, mida te varem Pärnust teadsite? Nad teadsid ilusat supelranda ja Oistrahhi festivali. Belgias teati samuti. See on Eestit ja Pärnut eksportinud.
Karol Kallas: Raha ja tulemuse tasakaal on paigast ära.
Ela Tomson: Need on kunagised heade aegade rahasummad.
Karol Kallas: Olen selle poolt, et Pärnu peaks panustama sellele, mis on siin endal loodud. Linn peaks toimima asjade huvides, mis on Pärnus sündinud.
Ela Tomson: Suuremas osas läheb raha sellele, mis sünnib Pärnus.
Karol Kallas: Kui palju seda professionaalset kultuuri siis Pärnus toetatakse? Raha läheb põhiliselt harrastuskultuurile.
Ela Tomson: Ei lähe suurem osa.
Mari Kartau: Üks asi, kui me räägime üritustest. See on tulem, mis paistab välja otsutajatele ja rahvale. Palju olulisem on protsess, mis toimub kogu aeg. See on protsess, mis ei paista välja ja on keeruline selgeks teha otsustajatele, miks seda peab kogu aeg toetama.
Andrus Kallastu: Olud on siiski muutunud. Kuigi on olnud tagasilööke, on praegusel hetkel Pärnus siiski väga tugev loominguline potentsiaal olemas. Oluline on see, kas linna kultuurielu rahastamine muutub linna oma loovisiku toetamise keskseks. Me ei saa hinnata enam 10 aasta taguse õhustiku pinnalt praegust aega. Allar Kaasik on väga elastne oma asjades. Kui linn asetab talle piirid, on ta võimekas inimene ja võimeline reageerima. Keegi ei soovi, et Kaasik läheks ära, alati tuleb välja tuua inimeste plussid. Samas olukord on muutunud. Rahvatants on ja jääb. Olla Läänemere pärl ei tähenda seda, et mingi asi kaoks.
Karol Kallas: Kultuuriringkondades on kõige suurem pärnu kaubamärk Kivisildnik.
Toomas F Aru: Meie teine kirjanik, Kaupo Meiel, määratleb end räämakaks. Mis on juhtunud. Tänane viimane asi, mida lugesin, on seotud Chapliga, mis on väga raskes seisus. Kui vaatan 5 aasta plaanis, siis inimesed lähevad siit minema.
Andrus Kallastu: Kes läheb ära?
Toomas F Aru: Ma arvan, et Mark lähebki nüüd ära.
Ela Tomson: Mul on kahju, et siin ei ole inimesi, kes on nende protsesside juures olnud. Mulle on väga imelik, et see maja maha müüdi. Et selle majaga nii õnnetult läks.
Toomas F Aru: Linn peab maksma nii palju peale. See on väga murettekitav. Teisest küljest on see minek olnud omaette loomeprotsess. Margi projektid on viimased 5 aastat alla käinud.
Ela Tomson: See on filmifestivali puhul ka korraldamises kinni. Uue kunsti muuseumi olukord on see, et linn toetab seda nii, et 100% selle pinna maksab kinni linn.
Andrus Kallastu: Üks kommunikatsioonihäire, millest siin jutt, on võib-olla ka see, et paljud linna toetused on tegelikult infrastruktuuritoetused. Näiteks finantseerib linn raekoja kontserdisarja sel sügisel infrastruktuuritoetusena üle 20 tuhande krooni. Probleem ongi ehk selles, et linnal ei ole infrastruktuuri meedet ja nii on lihtne öelda, et üldse raha ei ole. Infrastruktuuritoetusena saab Uue kunsti muuseum linnalt igal aastal umbes 300 tuhat.
Toomas F Aru: Annan lõppsõna Elale.
Ela Tomson: Mul on väga hea meel, et olete näidanud sellist initsiatiivi, et arutada asju, mis Pärnus tõesti on lõpuni lahendamata, see on pärnu loovisikute küsimus. Kas siin on hea elada ja luua. Mul on hea meel selle üle, kahjuks tuleval nädalal mind ei ole.
[Raadio lõpetab ülekande]
Karol Kallas: Linnavalitsus on kontserdimajaga seotud ja maksab laenu 2012 aasta lõpuni. Selles majas töötab muusikakool ning linnagalerii maksab renti.
Toomas F Aru: Hea on teatri- ja kontserdimajas see, et inimesed automaatselt suhestuvad seal käies kunstiga.
Ela Tomson: Esimest korda töökohas nägin turistide gruppe raekoda vaatamas. Turistid tuleksid linnagaleriisse raekotta meelsasti.
Toomas F Aru: Hea, et linnagalerii tuleb kesklinna tagasi, sest kunst peab olema kesklinnas.
Ela Tomson: Kontserdi ajal oli tore küll, muidu olid uksed kinni.
Karol Kallas: Kivisildnik ja Kai Kallastu, Andrus Joonas, kes on Eesti tasandil tipud, mida linn on teinud, et neil siin hea oleks elada. Et ta ei peaks ennast lolle seriaale tehes lolliks rabama.
Ela Tomson: Kivisildniku suhtes tahtsin vastata naljakalt. Hansapäevad olid linna turundusüritus, selle algsed ideed pani kokku Kivisildnik.
Karol Kallas: Jana Moosaar oli Sveni fänn.
Toomas F Aru: Selliste inimeste puhul on oluline, et nad tekitavad enda ümber kolmandaid inimesi. Nendesse inimestesse tuleks kogu aeg investeerida. Kui toimus valimiste debatt, siis ma pakkusin välja, et lõpetage 2,2 miljoni jagamine ja andke see viiele loovisikule stipendiumiks. OK, andke kümnele.
Ela Tomson: Peale selle, et need inimesed hästi elavad, peavad hästi elama ka teised.
Karol Kallas: Harrastuskultuuri peaksid inimesed ise toetama.
Toomas F Aru: Mulle meeldib väga lugeda. Ja ajan siia kamba kokku ja tekitan lugemisringi. Ja hakkan linnalt raha saama. Selles on olemas probleem.
Ela Tomson: Ma ei ole kõige selle vastu. Ma olen tulnud aru saama, mis on parem.
Toomas F Aru: Ekspertide komisjon valib selle inimese välja. See, et inimene kuulub loomeliitu, on üks garant.
Andrus Kallastu: Tulles tagasi eelarveprobleemi juurde, siis eelarveread on mingi maani jäigad ja mingi maani muudetavad. Kui räägime 2,2 miljonist, see ei ole ju pitseeritud kinni. See oleks ju iseeneest muudetav, kui leida põhjendus.
Ela Tomson: Seal on igasugust, millele soovitakse toetust.
Mari Kartau: Seal komisjonis ei peaks olema asutuste esindajaid. Seal ekspertkomisjonis võiks olla ka muid inimesi sees.
Karol Kallas: Iga taotleja peaks esitama ka loomingu näite.
Andrus Kallastu: Miks need komisjonid peaksid olema kinnised? Kui avalikkus teaks, mida taotleti, mis need asjad olid, miks need otsused olid just sellised, aitaks see palju rohkem kaasa kultuurielu arengule.
Ela Tomson: Kõik sellised komisjonid on alati kinnised.
Andrus Kallastu: Suhtelsin mingi aeg tagasi linnavalituse juristi Andrus Jürgensiga, kes leidis ka, et ei ole mingisugust seadusandlikku takistust, et kõik linna komisjonid võiksid olla avalikud nagu on avalik riigikogu stenogramm.
Mari Kartau: Praegu on seal palju subjektiivset, visatakse lolli nalja.
Andrus Kallastu: Võib-olla komisjonide liikmed ei saa ise aru, millist kultuuripoliitikat nad praegu linnas ajavad? Võib-olla komisjoni liikmed teevad häid otsuseid? Ilma avalikustamata ei ole seda võimalik hinnata.
Mari Kartau: Püüan niigi vähe rääkida ja kui oleks avalik lindistus, siis ei räägitaks ilmselt üldse.
Andrus Kallastu: See festivalikorraldajate kohtumine oli suurepärane, hea oleks kohtuda veelkord töiselt. On asju, milles on tugev üks, on asju, milles teine. Mõnel on tugev idee, mõnel taotluse vormistamine või turundus. Seda sünergiat tuleks kuidagi liita. Meil oli Andrus Haugasega pikk vestlus, miks ei ole avalik kultuuripreemia nominentide ja esitajate nimetamine. Jõuamegi selleni, et avalik kriitika, mis on professionaalsele loometööle sisse programmeritud, on avalikule võimule vastuvõetamatu.
Toomas F Aru: Tulles tagasi projektitoetuste juurde 2,2 miljonit, siis võib-olla see on tüütu, aga see oleks hea. Ehk on mõni inimene esitanud 3 korda miskit projekti ja saanud iga kord keeldumise. Näiteks Kivisildnik loobus kohalikust kulkast taotlemast, suurest ta sai, kuna tal ei ole kirjanikuna kahte käendajat.
Andrus Kallastu: Komisjoni töö sellisel kujul on kultuuripoliitika kujundajana ebaefektiivne.
Ela Tomson: Kui palju või vähe, mõte on olnud selles, mida üks või teine projekt linna üldpildis annab.
Andrus Kallastu: See ei ole tänavainimese arvamus, see on kultuuripoliitiku arvamus. Hoopis suurem probleem on nö pimeda rahaga, mis läheb jagamisele ilma komisjonita. Sa ütlesid kevadel seoses Pärnu Filharmoonia aruteluga, et see raha antakse sinna ja eks nad ise otsustavad, mis nad sellega teevad.
Ela Tomson: Mingit pimedat raha ei ole. Neil on teada, mis nad selle rahaga teevad.
Andrus Kallastu: Aga kui selgub, et rahakasutus on ebaefektiivne.
Ela Tomson: See on allasutus.
Andrus Kallastu: Kes kontrollib linnagalerii tegevust? Kas linn kontrollib kuidagi sisulist poolt? Kui linna allasutusega on probleem, siis kas linnavalitsusel leidub tervet mõtlemist selle lahendamiseks?
Mari Kartau: Ma arvan, kui ma pool aastat lihtsalt saadaks välja pressiteateid ja tegelikult mitte midagi ei toimu, siis mitte midagi ei juhtuks.
Toomas F Aru: Kohaliku Pärnu Postimehe kultuuriosa olematu. Me anname kogu professionaalkultuuri kuust välja brošüüri.