Pärnu Nüüdismuusika Päevade 2010 sümpoosion SKOLASTIKA. Brian Ferneyhough 23.1.2010
PROTOKOLL
11.00 Tiina Koivisto[]
Brian Ferneyhough' muusikast ja esteetikast
Brian Ferneyhough sündis 1933 Inglismaal. Õppis küll muusikaakadeemias, kuid suures osas heliloojana oli ta iseõppija. Huvitus Schönbergi Uue viini koolkonna muusikast.
F esimene ametlik töökoht oli Kalifornia ülikoolis 1970. Ta oli küll õpetanud Freiburgis (tema õpilasteks olid näiteks Anneli Arho ja Kaija Saariaho). Õpetanud väga palju meistrikursustel. Sarnaselt Schönbergile ka maalib.
F töötab sellise substantsidega, nagu energia, rikkus, jõud ning ammutab muusikat enda sisemusest.
F teosed on nagu mingi deth võrgustik, 3D, milles sisaldub annus sürrealismi.
Talle on olulised kategooriad nagu temporality, vorm, reeglipärasus, korraldus. Kui F räägib vormist, räägib ta arhitektuurist. Mitte arhitektuurist kui maja välisvaatest, vaid erinevatest vaadetest, multidirektsionaalsusest.
Kuulati: F Carceri d'Invenzione, 2. osa pikkoloflöödile
Teoses idee liikuda ülirange kompositsiooni poolt vabama süsteemi poole.
F heliloomingu põhialuseks on muusikaline zhest ning mõtlemine muusikalistes parameetrites. Talle oli oluline parameetrite iseseisvus. F seriaalsele perioodile oluline, et iga muusikaline sündmus on mitmel tasandil toimiva energia tulemus. F muusika on protsesside muusika, mitte niivõrd muusikaliste objektide muusika.
Näide 1a Muusikaline zhest: kompleks erinevates parameetrites Näide 1b: kiire liikumine, rikas helikõrguslik koostis Näide 1c: keerukas kompleks vältustest, ornamendist
Näide 2: Figuraalsete omaduste ja jõujoonte kuhjumine loob teatud zhesti, kujundi, mis sisaldab potentsiaalset energiat.
See pritntsiip ei ole tingimata uus, kuna ka Schönbergil areneva variatsiooni printsiip.
Näites 3 on kahe zhesti vaheline seos jõujoontena.
Figuratsiooni on erinevat: pika noodi kujundiamine ning kiire ornamendilik liikumine.
Shest in staatiline element, vorm; figuur on dünaamiline, energia kandja, kandja ühest olekust teise.Selles mõtlemises on miagi sarnast tonaalsele printsiibile. Energia ja vorm on seotud temporaalsusega.
Kõik sellised oleku ja protsessi vahekoorad seotud muusikalise konteksti, suhetevõrgustikuga.
Figuurid esiplaan, zhest keskplaan ja tekstuur tagaplaan.
Kuulati: näide 6
Faktuur on üks F olulisi parameetreid, milles ühinevad erinevad jõujooned, faktuur kui taktiilne fenomen. Selles mõttes sarnasus Ligetiga ja visuaalsusega, ruumiga. Muusika on küll erinev, kuid nad tegelevad mõlemad intensiivselt tektuuriga.
F teoste esitamine on eraldi teema seoses ülikeerukate partituuridega. F soov on saavutada esitajalt effort'i, energiat, mitteformaalset lähenemist. F puhul on oluline mitte ainult lineaarne suund, vaid depth.
Väljendus expression on F-le oluline. F räägib baroki afektidest. F muusikas on oluline, kuidas väljendus on seotud muusika süntaksiga.
F räägib väljendusest kui dünaamilisest ja energiat, jõudu kandvast substantsist, mitte ainult staatilisest.
Diskussioon[]
HGL: Rääkisid energiast, potentsiaalsest energiast, kineetilisest energiast? Kas nende mõistete kasutamine F-l erineb Ernst Kurthi mõistekasutusest.
TK: F mõtlemises on sarnasusi tonaalse muusika mõtlemisega, millega tegeleb Kurth.
HGL: Mõistete enregia jms on heliloojatel tihti metafoori tähenduses, sellest ei saa rääkida muusikateaduslikus mõttes.
TK: See on F enda jutt. Muusikateooriat tehakse enamasti teistes valdkondadest pärit terminoloogia abil. Samuti on probleem kunstist rääkimisega teadusterminite abil.
MML: Milline on F seos varase modernistliku mõtlemisega strukturaalsel tasandil?
TK: F puhul ei ole parameetrites mõtlemine seotud automaatse kirjutamisega. F koostab kül väga detailseid ajalisi rütmiskeeme, enne kui ta kirjutama asub. Talle on olulised ka proportsioonid. F teosed ei ole isegenereeruvad, protseduuride tulemus. Ta alati sekkub lõplikku tulemusse. Sellest hoolimata on ta üks hoolikamalt planeerivaid heliloojaid.
GL: Milline on õieti figuuri ja zhesti (kujundi) vahe?
TK: See on Melchiorre interpretatsioon. Zhestidele võib vaadata kui teatud omadustega olukordadele, mis aktiveeruvad, et jõuda järgmisesse olukorda.
GL: Kas F jaoks on oluline, kaua üks või teine zhest kestab?
TK: F joonistab tihti kogu partituuri välja ühel joonel ja jagab seejärel ülesanded.
12.20 Märt-Matis Lill[]
Pealkiri pärit mõtisklustest muusikalise modernismi üle.
Modernismis midagi platonlikku ja midagi ka keskaja mõtlemisest.
1. Kuidas vaadelda muusikat keskaja mõtlemise kontekstis?
Nii, nagu antropoloogias, tuleks keskaja muusikat erinevas kultuurikontekstis.
Küsimus on keeruline, kuna muusika keskajal ei oma sarnast tähendust kui muusika tänapäeval. See seotud kunstide suurema seotusega antiikajas. Selgeks lingiks antiigi ja keskaja vahel oli idee, et vaimne maailm oli osa füüsilisest maailmast.
Olulisteks muusikast mõtlejateks keskajal Augustinus, Boethius, kelle jaoks oli muusika üks matemaatika haru.
Keskajal suhtuti muusikasse kui millessegi kosmilisse.
Oluline teatud muusika kolmainuse otsimine musica mundana - muusika makrokosmiline aspekt musica humana - muusika mikrokosmiline aspekt musica instrumentalis - muusika, mida inimene teeb
Muusika abstraktset taset peeti olulisemaks kui konkreetset, kuuldavat tasandit. Muusika kuulus ühe distsipliinina quadriviumi hulka, kuid see ei olnud praktiline muusikategemine, nagu meie seda mõistame. Selline abstraktne muusika oli pigem teadmise knowledge kui tunnetuse perception teema. /Guido Arezzo tsitaat/
Keskajal polnud muusika puhul ilmselt niivõrd tähtis mitte esimene tunne, vaid muusika põhjalik tundmine, selle üle mõtlemine.
2. Keha ja vaimu dualism
See oli väga spetsiifiliselt keskaegne mõtlemine: teooria ja praktika eraldamine.
Samuti oli lauldud muusika kõrgem kui mängitud muusika, kuna häälel seos musica humanaga. "Filosoofia on aju intellektuaalne laul."
Tehti vahet kõrgel, intellektuaalsel vokaalmuusikal ja madalal, tundelisel instrumentaalmuusikal.
14. sajandil Ars Novaga seoses hakkas see suhe muutuma. Näiteks 1319 Johannis Dermuris. See oli uue modaalse rütmika tekkimise aeg.
Keskaja mõtlemisele selline taksonoomiline mõtlemine oluline. See seotud skolastikaga.
Modernismi perspektiivist tundub, et olemas seosed keskaja (13. sajandi) muusika ja mõtlemisega - ühtsuse ideaal (ideal of unity) - analüütiline maailmapilt - teatud vormikultus (antiigis geomeetrilised vormis, keskajal loodusest laenatud vormid) - mitmetasandilisus (vaimuliku ja ilmaliku teksti kasutamine 13. sajandi moteti erinevates häältes)
Kokkuvõtteks: modernismile ja keskaja muusikalisele mõtlemisele on omased teatud aspektid:
- muusika on midagi abstraktset, kõla ise on vähem tähtis
- töö analüütilisel, organiseeritud, hierarhilisel ja taksonoomilisel viisil
Stockhausen oli ilmselt üks olulisemaid keskaja muusika paradigmas mõtlejaid. Tema varane muusika tundus paljudele nö muusikalise teoloogiana. Samad elemendid, aga mitte kunagi samas konfiguratsioonis. Selles idee looduse igavesest ringkäigust.
Diskussioon[]
AK: kuidas oli keskajaga seotud F muusika?
TK: Konkreetselt mitte eriti.
TM: Euroopa modernism seotud keskajaga näiteks James Joyce'i kaudu. See on õige, et muusika on midagi väga abstraktset. Keskaja kõik käsikirjad püüdsid aedasi anda ideed korrast ja muusika oli sellise kosmilise korra allegooria. Pille mängivad inimesed ei tekitanud lihtsalt müra, vaid esindasid kosmilist korraldust.
MF: Oluline oli muusika matemaatiline põhi.
TM: Oluline oli ka muusika noteerimise teema, millega hakati keskajal tõsisemalt tegelema. Selle kõigega on ka see probleem, et me ei tea tegelikku olukorda ja kogupilti, sest kõik meieni jõudnud tekstid on kirjutatud filosoofide poolt ja käsitlevad väga kitsaid teemasid. Kirjalik kultuur oli enamasti vaimulk, mis tihti taunis paljusid nähtusi.
15.00 Meelis Friedenthal[]
Üldine sissejuhatus skolastikasse
Mida me skolastikana käsitleme?
17. sajandi stiilis on skolastika euroopa filosoofia arengujärk, loogilist arutlust kasutav õpetus, aga ka viljatu targutamine.
Skolastika sõnal oli pigem halvustav tähendus.
Skolastika alguseks peetakse 12. sajandit. Termini range käsitluse korral peaks skolastika paigutama 12. saj keskpaigast 15. sajandi keskpaigani. Määratlemise küsimus ongi seotud lähtekohaga.
Skolastika sai alguse Aristotelese tekstide tõlkimisega 12. sajandi keskpaiku. Samas oli osa tema tekste kättesaadav tänu Boethiusele juba viissada aastat varem.
Meelis vaatleb skolastikat lugemise kontekstis. Steiner kurdab oma essees, et lugemise pidulikkus on vähenenud. Samas on raamatulugejaid Steineri mõttes olnud alati vähe.
Juba 15. sajandist oli osadel autoritel mure, et tehnoloogia vähendab kirjutamise väärikust ja väärtust (Trithemius De laude scriptorum manualium), mis kurioosumina ilmub trükisena ja mida eksponeeritakse (Bayerische Staatsbibliothekis) kui tiitellehe arengutähist.
Sellest lugemise positsioonist võiks vaadelda ka skolastikat.
Skolastilisele perioodile eelnenud ajal loeti enamasti valjusti või pobisedes. Vaikselt lugemine on pigem keskaja nähtus, antiigis see polnud väga laialt levinud, kuigi näiteid on teada küll (isegi 5. saj eKr). Augustinus mainib eraldi, et Ambrosius luges vaikselt.
Antiigis olid tekstid sõnavahedata, mis on tegelikult nii lugemiseks kui ka kirjutamiseks aeglane meetod, sest alles sõnavahed annavad võimaluse haarata terveid sõnu, mitte üksikuid tähti. Sõnavahed võeti ladinakeelsetes tekstides kasutusele iirlaste poolt ca. 7. sajandil.
Ilma sõnavahedeta teksti kirjutamine ei olnud ka mitte kiirem, kuna kirjutaja ei suutnud teksti tervikut haarata. Antiigis toimus kirjutamine peaaegu alati dikteerides, kus autor suhestus ka kirjutajaga.
Alles 11. sajandil on juba märkimisväärne hulk tekste sõnavahedega. See on seotud osaliselt ka grammatikute tegevusega. Koos sellega hakkas levima skolastiline ehk koolitraditsioon. Samal ajal hakkasid esile kerkima ka autori isik, mis varem jäi enamasti tahaplaanile. Nii on 12. sajandit peetud ka indiviidi avastamise sajandiks. Samas muutub isiklikumaks ka tekst ja annab autorile võimaluse tekstiga suhtestuda. See tähendas ka lehekülje ümberstruktureerimist visuaalselt. Tekivad sisukorrad, leheküljenumbrid, sõnade lühendused. Eesmärk oli teksti parem haaratavus.
Autoril tekib punktuatsiooni abil võimalus teksti plaani kohaselt retooriliselt kättesaadavaks teha. Salisbury Johannes võrdleb teksti sellist esitamist muusikaliste neumadega.
Nendel muudatustel oli ka negatiivne mõju. Varem õpiti tekste pähe. Enne skolastilist aega esines kolme tüüpi lugemist:
- lectio omaette lugemine
- ruminatio pominal lugemine
- recitatio valjult ettelugemine
Skolastilises traditsioonis pominal lugemise komme taandus. Tekkis vajadus lugeda kiiremini, skolastiliseks hüüdlauseks kujunes "koheselt leida!" Koodeksitena esitatud pühakiri oli juba hilisantiigist aletes käsiraamatu funktsiooniga. Siiski kirjutati pühakiri ka koodeksites peatükkide numeratsioonita. Numeratsioon tekkis alles 13. sajandil. Teksti ei loetud süvenenult algusest lõpuni läbi, vaid otsiti kiiresti infot. See omadus on oluline ka tänapäeva teadustekstidele.
Skolastikas peeti originaalsust pigem puuduseks, mitte vooruseks. Plotinuse meelest kõik olulised seisukohad olemas juba Platonil. Skolastikud nägidki oma rolli eelnevate tekstide läbitöötajate, mitte uute mõtete loojatega. Sellest tekkisid nö tsitaadiraamatud, antoloogiaid, kus oli üksikud sententsid originaalidest. Tihti polnud paljud skolastikud originaaltekste enam lugenudki ja kasutasid ainult antoloogiaid.
Kui varakeskaegne meetod oli kopeerida tekste dikteerija ja kopisti koostöös, siis 12. sajandil kopeeriti visuaalselt. 13. saj Pariisis tekkis raamatute paljundamise süsteem poognate kaupa. Selline kopeerimine suurendas tekstide hulka, aga nende kvaliteet halvenes.
Põhjuseks oli see, et raamatutest huvitatud inimeste arv suurenes järjest. Samuti arenes teadustekst, mis koosnes fragmentidest ja nopetest. Valikud kajastasid alati aga erihuvisid ja olid kantud soovist kahandada filosoofilisi ja teoloogilisi vastuolusid. Juba 12. sajandil kurdeti, et keegi ei loe enam originaale vaid kõik loevad ainult antoloogiaid. Sellisele lugemisele panid piiri alles epideemiad 14. sajandil, mis tapsid inimesi linnades ja kahandasid lugejate arvu.
Samaaegselt katkuga saab alguse 14. sajandil ka humanism ja rohkem pööratakse tähelepanu allikatele - ad fontes.
Diskussioon[]
MML: Siin tekivad huvitavad paralleelid ka muusika notatsiooniga. Machaut Missa on esimene modernistlik teos.
MVF: Milline oli õpetlaste keskmine eluiga?
MF: See oli pikem, kui näiteks talupoegadel. Neil oli meie mõistes ka väga tervislik toit.
MT: Oluline skolastiline leiutis on otsingumootorid, sisukorrad, alfabeetilised registrid info ülesleidmiseks.
HGL: Marshall MacClaren arvab, et tehnoloogia areng soodustab ka mõtlemist.
MF: Sellisel tsitaadikesksusel on ka halb poolt, et kadus austav suhe tervikteksti.
KK: Kas omal ajal uuriti ka eriva lugemise tulemusi?
MF: Neid asju uuriti juba keskajal ja rõhutati kuulmise tähendust õppimisel. Varasemal keskajal olid raamatukogus lugejad eraldi, et pobin ei häiriks teisi lugejaid.
Luther toetas Erasmust, et pöörduda tagasi algkeeleste allikate juurde.
16.00 Marek Tamm[]
Skolastiline mõtteviis
Skolastikat võiks mõista väga avaralt.
Skolastika on kui uus episteem teadmiste süsteem, pardigama: uus viis luua teadmisi, uus viis tunnetada tõde, Skolastika ei ole mitt niivõrd uus kogum uusi ideid, kuivõrd kogum uusi tehnikaid, mille abil vanadest tekstidest uusi teadmisi luua. Skolastika puudutas kõiki valdkondi, lisaks skolastilisele teoloogiale või filossofiast võime rääkida skolastilisst juurast või meditsinist Skolastiline episteem domineeris 1230.ndalte
Alain Boureoa: skolastik on inimene, kes tahab kõike teada, kõike öelda, kõike seletada.
Skolastika institutsoionaalne alus
Skoladtika sündis linnades. Linnastumine 12.-14. sajandil Linnades tekkis spetsialiseerumine. See t'hendas ka sõltumatu õpetlase ameti teket. Haritlane sai küsida oma oma töö eest palka. Esimesed skolastikud said raha oma õpilastelt.
Skolastika t'hemdas muutiusi hariduses. Kloostrikoolide kõrvale linnakoolide teke. Rändskolaaride levik 12. sajandil. Ülikoolide sünd 12.sajandil. Pariis tekkis õpetlaste ühinemisel, Bologna tekkis üliõpilaste ühinemisel.
Keskaegne ülikool - üliõplaste või õpetlaste autonoomne korporatsioon, mille liikmed on eribevast ahvusest ja väga liikubvad ning staatuselt kleerikud. - ülikoolides -- vabad kunstid artes liberales fakulteet -- teoloogia, kanooniline õigus ja meditsiin
Keskaegne ülikooliõpe - kaheastmeline: kõihil kohustuslik vabade kunstide õpe ja soovi korral spetsialiseerumine astuti 14-20 aastaselt - õiguse ja meditsiioni fakulteedis kestis 5-6 aastat. Teoloogiat õipti 8 aastat ja 15-16 aastat
Õpetamiskord: domineeris suuline õpetus, milles keskne vaidlus, dispuudid ja autoriteetsete tekstide süvitsi lugemine kirjalik õpetus: Piibli tekstide kommentaarid
Skolastika epistemoloogia - Skolastika kui ars - tehnika; analüüsimeetid õpetamiseks, lugemiseks, vaidlemiseks, kirjutamiseks - Skolastiline tehnika ei puudutanud vaid ülikooliõpet, seda kasutati kohtus, jultustamisel, pihil, meditsiinis jne.
Epistemoloogilised alused - ratsionalism veendumus, et usulune ilmutus ja teadmine ei ole vastuolus - loogika (dialektika) arutlused süllogismides - retoorika - süstemaatika, usk süsteemuse kõikelahendavasse omadusse
Skolatika tehnikad - lectio (loeng) oli skloastislises kontekstis kommenteerimine, teksti esmane liigendamine ja anlüüs - quaestio, vasuolude ledimine, süvitsi minev analüüs, inkvisitsiioonis tähendab piinamist, meenutab 20. sajandi dekonstruktivismi - disputatio oli suuline väitlus -- disputatio privata õppejõud tudengiteka kitsas ringis -- disputatio ordinaria ülikkoli tasandli vaidlus -- disputatio de quodlibet, teema anti kohapeal --- Opponens --- Respondens --- Magister, kes pakkus lõpplahenduse
Determinatio
Skolastika kui "tekstuaalne kogukond" - tekstianalüüsi tehnikad: distinctio, divisio textus, pro et contra, expositio textus jne - Piibel, mis oli eksimatu Piibli neli tähendustasandit 1. sõnasõnaline ehk ajalooline 2. moraalne ehk tropoloogiline tähendus 3. tüpoloogline ehk allegooriline t'hendus 4. anagoogiline tähendus (piibel lunastusloolises tähenduses, selle sõnum) - Aristoteles, kelle puhul tegeldi meetodite ülevõtmisega Aristoteles + Piibel = skoladtika - Petrus Lombardus 1100-1160, Sententiae, mis püüdis võtta kokku Piibli õpetuse - Petrus Comestor (sööja, õgija) (surnud 1178) Historia scholastica
Skolastika zhanrid - kommentaarid e glossad, scripta super - quaestiones Küsimusi ... -- quaestiones disputatae -- questationes de quolibet - Summa kokkuvõte
Summa ülesehitus - koosneb erinevate teoloogiliste probleemide analüüsist,questiotesy, mis olid liigendatud artikliteks articulus - articulus jagunes üldjuhul neljaks -- sententiae: vastuväited -- sed contra: varasmate autorite argumendid vastuväidetele -- respondeo dicendum -- explicatio
KOKKUVÕTE - skolastika on uus tehnika analüüsida teadmisi - skolastika kui uus "tõerezhiim" kristlikus Euroopas - Skolastika edu peamised põhjused: -- institusionaalne autonnoomia, ülikolkid -- ühine epistemoloogiline alus: Piibel+Aristotele -- ühine keel, metakeel (ladina keel) -- rahvusvahelisus (inimeste ja ideede suur liikuvus) - Skolastika pikaajaline mõju lääne kooliharidusele ja mõtlemisele, Descartes kui skolastilise mõtteviisi esindaja
Diskussioon[]
KK: Milline on skolastika tulemus?
MT: Skolastika suubus lõpuks tulututesse dispuutidesse a la mitu inglit mahub nõelapea peale.
HGL: Küsimus disputiost, kas seal oli tõde ette teada?
MT: Ei, väitlused ei olnud formaalsed.
TK: Milline oli muusikaõpetus?
MT: Madalmal astmel praktiline ja kõrgemal astmel teoreetiline.
MML: Palun kommenteeri Abellari ja Bernardi diskussiooni.
MT: Bernard oli kloostrikorra esindaja. Vanad ordud asusid maal ja uued ordud tekkisid linnas, nii et tegu oli ka võimuvõitlusega.
TK: Millijne oli argument skolastikast loobumiseks?
MT: Empiiriliste meetodite esiletulek. Ei piisanud ainult spkulatiivseteast meetoditest.
MF: Skolastika tegeles vanade asjadega meie jaoks. omas ajas tgeledi uute teadmise loomisega möödaniku tekstide analüüsi ja süstematiseerimise.
MML: Kas araabia väitluskultuuril oli mõju skolastika arengule?
MT: Kindlasti ühe kanalina. Avicenna tekstid on dispuudikesksed. Aquino Thomas luges paljusid Aristotelese tekste läbi araabia filtri.
MF: Dialoogi olemus muutus ka. Platonil oli tõde alguses teada, skolastikutel mitte nii üheselt. D õpetaja, M õpilne. Keskajal läksid need rollid vahetusse: keskajal küsib õpilane ja vastab õpetaja.
Kuidas väljendus skolastika meditsiinis?
MT: See kõik oli teoreetiline, kuna lahkamine oli kristluses keelatud. Keskaja meditsiiniõppes ei valmistatud ette praktilisi arste.
TK: Kuidas suhtus sellesse alkeemia?
MF: Alkeemia ei olnud kunagi pealiini distsipliiin, kuid seda praktiseeriti kõikjal. Selles huvitusid paljud paavstid. Iga meetod viib eesmärgile lähemale, lihtsalt mõni meetod on tõhusam kui teine. Oli valget ja musta alkeemiat. Oli ka erinevaid filosoofilisi koolkondi.
KK: Skolasitka taasünd.
MT: 19. sajandil toimus skolastika taassünd, Aquino Thomas kuulutati ametlikuks.
MF: Lääne tsivilisatsiooni areng on suurest skolastika teene.
MT: Inkvisitsioonikohus oli vägagi progressiivne omal ajal, kuna tegeldi tõendite kogumisega. Piinamine oli keskajal väga erandlik, kirik lubas seda 1254. Pigem piinati uusajal.