SUVEAARIA 2025. Kunstide süntees
Siin toimub multimediaalse müsteeriumiprojekti ITKUD planeerimine.
ITKUD
müsteerium
KONTSEPTSIOON[]
Müsteerium ITKUD kujutab enesest soome-ugri siirderiitustes ja kriisides kasutatud itkemise praktika transformatsiooni avangardistlikku kunstmuusikasse. Müsteeriumi esitus toimub multimediaalses keskkonnas, milles vokaalpartii on osa IT- ja TI-tehnoloogia juhitavast elektroonilisest helist ja valgusest.
Itku mõiste[]
Itk on rituaalne praktika ja tehnika, mida kasutatakse traditsioonilises kultuuris kriisiolukordade markeerimiseks ja nendest ülesaamiseks. Itkudes põimub isiklik emotsioon kollektiivse funktsiooniga, igapäevane vajadus usundiga. Tegemist on universaalse nähtusega, mis on tuntud pea kõigil maailma rahvastel, minevikus ka eestlastel.
Itku esituses põimub traditsioonisidus poeetiline tekst eriomase vokaaltehnikaga. Rahvaluuleteaduslikust aspektist on itk omaette folkloorižanr ja praktika, esituslikult on tegemist iseseiseva vokaaltehnika või kõneaktiga. Itkule on omane vähem või rohkem iseloomulik meloodika, mis tavajuhtudel pole ei kõnelemine ega laulmine, vaid jääb pigem nende vahele. Oluline ja itkule omane on itku tekst, mis põhineb traditsioonilistele, sageli vägagi välja arendatud luulelistele vormelitele, mis raamivad ja kujundavad iga esituse konkreetsest olukorrast tulenevat individuaalsust ja improvisatoorsust. Itku meetrika ja värsistruktuur on reeglina suhteliselt kõikuvad.
Itkemist pole üldjuhul eraldi õpitud. Suulises kultuuris on see oskus omandatud passiivselt ning aktualiseerunud vastava olukorra tekkides inimese elus. Läänemeresoome rahvakultuuris on itkejad olnud valdavalt naised. Häid itkejaid on hinnatud ning nad on täitnud kogukonnas tähtsat rolli. Eesti rahvakultuuris on itk eksisteerinud muinasajal ja küllap ka hilisematel sajanditel, kuid tõenäoliselt koos reformatsiooni tulekuga on ta ideoloogilistel põhjustel avalikust kasutusest sajandite jooksul välja tõrjutud. Küll on itkemine viimaste aegadeni säilinud setudel, samuti Venemaa läänemeresoome rahvastel. Iseäranis monumentaalsed ja poeetiliselt välja arendatud on karjala ja vepsa itkud.
Itku otstarve on vaatamata valdavalt individuaalsele esitusele pigem kollektiivne. Pulmades ja siirderiitustes üldiselt aitab itk asjaosalistel mõtestada toimuvaid ühiskondlikke ja rollimuutusi, asetada end uude olukorda ja luua turvaline alus edasiseks eluks. Enam individuaalsed on nn juhuitkud, mis võivad olla esitatud üksi olles vastava meeleolu ajel.
Itkud jagatakse tavandi- ja olusikuitkudeks. Tavandiitkud on seotud elus toimuvate pöördeliste sündmustega. Sellised olukorrad on harilikult seotud surma, abiellumise, võõrsile lahkumise või taaskohtumistega. Olustikuitkudes räägitakse isiklikest kriisidest või lähedaste igapäevastest olukordadest, kus on oluline tunnete väljendamine ning enese määratlemine muutunud olukorras. Kõikidest itkuliikidest kõige vanemad on surnuitkud.
Surnuitk on hõige üle piiri, kontakti otsimine teispoolse maailmaga. Surnuitkud põhinevad rahva uskumustel ning on seotud esivanemate kultusega. Itku mõistmine tugineb peamiselt itkuteksti poeetiliste kujundite analüüsil, mida on püütud seletada psühholoogilises, kultuurilises ning sotsiaalses kontekstis. Surnuitkud on suhtlemisvahendid elavate ja surnute kogukonna vahel, nende esitamistel (taas)markeeritakse ja turvatakse eri maailmade piiri, hoitakse diplomaatilist suhtlust ja vahetatakse teavet surnutega, et tagada sealpoolsuse heasoovlikkust ja vältida ootamatusi lahkunud kogukonna esindajate poolt (näitkeks kodukäimine). Matuseolukorras esitatavatel itkudel on sageli surnu hinge teispoolsusse juhatav ülesanne, kuid esineb ka erandeid, kus itkeja avaldab vastupanu muutustele ning nõuab surnu ülestõusmist hauast.
AJAKAVA[]
OSALEJAD[]
- Kai Kallastu
- Madis Arukask
- Andrus Kallastu