Pärnu Wiki
Advertisement

ABONEMENT 007


14.11.2010

kell 14.00

Pärnu Raekoda


KAVA

Luigi Boccherini: Sonaat tšellole ja klaverile A-duur

Ludwig van Beethoven: Sonaat tšellole ja klaverile nr. 3 A-duur op. 69

Johannes Brahms: Sonaat tšellole ja klaverile nr. 1 e-moll op. 38


  • Aare Tammesalu (tšello)
  • Piia Paemurru (klaver)
  • Vestlusringi juhib Andrus Kallastu


Tšellosonaat on muusikas sonaat, mis on tavaliselt kirjutatud tšellole ja klaverile või muule muusikainstrumendile või ka soolotšellole. Varasemad tšellosonaadid pärinevad 18. sajandist, heliloojateks näiteks Francesco Geminiani ja Antonio Vivaldi. Romantismiperioodi kuulsamate tšellosonaatide autoriteks on Ludwig van Beethoven ja Johannes Brahms.


Luigi Rodolfo Boccherini (19. veebruar 1743 – 28. mai 1805) oli itaalia helilooja ja tšellist, kelle muusikat iseloomustab galantne õukonnastiil ja kes on musitseerinud kõigis olulisemates omaaegse euroopa muusikakeskustes. Boccherini tuntumateks teosteks on Menuett Keelpillikvintetist E-duur, op. 11 nr. 5 (G 275) ja Tšellokontsert B-duur (G 482), mida tuntakse eelkõige saksa tšellisti ja arranžeerija Friedrich Grützmacheri versioonis. Nüüdseks on taastatud ka teose algversioon. Boccherini muusika on mõjutatud hispaania ja teiste vahemeremaade muusikast, mistõttu ta on loonud mitmeid kitarrikvintette.

Elulugu Boccherini sündis Luccas, Itaalias, muusikute peres. Tšellistist ja kontrabassimängijast isa saatis ta juba noorena õppima Rooma. 1757. aastal läksid nad Viini, kus asusid tööle õukonnamuusikutena Burgtheater’isse. 1761. aastal Boccherini siirdus Madriidi, kus ta sai tööd Hispaania kuninga Carlos III noorema venna Luis Antonio õukonnas. Tema elu kuningliku eestkoste all laabus kuni päevani, mil kuningas väljendas oma rahulolematust ühe passaažiga Boccherini uues trios ja nõudis, et helilooja seda muudaks. Helilooja, kes ei lasknud ennast tema loomingut puudutvast märkusest segada, hoopis lisas passažile topeltnoodid. Selline käitumine tõi kaasa tema viivitamatu vallandamise. Seejärel oli ta Don Luis’i saatjaks Arenas de San Pedros, väikeses linnas Gredose mägedes. Sealses suletud Candeleda lossis kirjutas Boccherini oma kõige hiilgavamad teosed.

Boccherini viimaseks patrooniks oli prantsuse konsul Lucien Bonaparte, hiljem tuntud ka kui Preisi kuningas Friedrich Wilhelm II, kes oli asjaarmastaja-tšellist ning suur kaunite kunstide toetaja. Boccherini koges raskeid aegu pärast oma hispaania patrooni surma. Tal oli kaks naist, kellega kaks tütart ja kaks poega. Ta suri peaaegu vaesuses Madriidis 1805. aastal.


Teosed Enamus Boccherini kammermuusikast järgib Joseph Haydni eeskuju. Siiski täiendas Boccherini tihti Haydni keelpillikvarteti mudelit, andes tšellole saatja rollist suurema tähtsuse. Boccherini stiili on mõjutajanud ka kuulsa itaalia tšellisti Giovanni Battista Cirri looming ning hispaania rahvamuusika.

Kõrgeimat klassi tšellovirtuoosina mängis Boccherini tihti tšellol õiges kõrguses viiulirepertuaari. Tema mängu hindasid sellised kaasaegsed tippinterpreedid nagu Pierre Baillot, Pierre Rode ja Bernhard Romberg. Boccherini mängutasemest annavad tunnistust paljud tema tšelloteosed: eelkõige keelpillikvintetid kahe tšelloga, mis on pigem tšellokontserdid keelpillikvarteti saatel.

Boccherini kirjutas suure hulga kammermuusikat, sealhulgas üle saja keelpillikvinteti kahe tšelloga, olles selle koosseisu pioneer, tosin kitarrikvintetti, ligi sada keelpillikvartetti, hulga keelpilliriosid ja sonaate, millest 19 on tšellosonaadid. Tema orkestrimuusika hulka kuulub umbes 30 sümfooniat ja 12 virtuoosset tšellokontserti.

Boccherini teoseid on katalooginud 1932. aastal sündinud prantsuse muusikateadlane Yves Gérard nö Gérard’i kataloogis, avaldatud 1969. aastal Londonis, milles täht on lühend "G" tema nimest.

Boccherini stiili iseloomustab tüüpiline rokokoo šarm, kergus ja optimism ning meloodiline ja rütmiline leidlikkus, mis on saanud mõjutusi tema kodumaa, Hispaania, rahvalikust kitarrimuusikast. Osad tema käsikirjad asuvad Luciano Benincasa linnaraamatukogus.


Kaasaegsete hinnangud Boccherini surma järgsed kaasaegsete hinnangud olid tihti negatiivsed. 19. sajandi alguses kasutati tema kohta isegi pilkenime "Haydni naine". Sajandi lõpupoole saavutasid tema teosed laiemat tähelepanu, eriti pärast "kuulsa menueti" ilmumist trükis. Tema "Musica notturna delle strade di Madrid" Keelpillikvartetist C-duur, op. 30 nr. 6, G324 kõlab ka filmis “Naistetapjad” (The Ladykillers).

Tema omapärase koosseisuga teoseid keelpillikvintetile (kaks viiulit, üks vioola, kaks tšellot) halvustati pärast tema surma kaua. Alles pärast seda, kui Boccherini kvintett 20. sajandi teisel poolel kandis ette ja salvestas Pariisis kõik Boccherini 141 keelpillikvintetti, hakati neid teoseid mängima ja salvestama kogu maailmas.




Ludwig van Beethoveni Tšellosonaat nr. 3 A-duur, op. 69 on kirjutatud 1808. aastal. Sonaadil on kontrastina tavapärasele kiire-aeglane-kiire ülesehitusele kolm osa: 1.Allegro, ma non tanto 2.Scherzo 3.Adagio cantabile – Allegro vivace


19. sajandi alguses mõisteti sonaate klaverile ja mõnele muule instrumendile eelkõige klaverisonaatidena muu instrumendi saatel. Beethoveni esimesed viiulisonaadid olid näiteks publitseeritud kui "klaverisonaadid viiulisaatega." See tšellosonaat on aga kirjutatud nii, et ta väljub selgelt continuo-sonaatide traditsioonist. Veel 19. sajandi alguses oli tavaline, et tšellopartii dubleeris klaveri vasaku käe partiid ja parem käsi mängis figuratsioone ja meloodiat. Beethoven sai tõeliselt kuulsaks oma esimeste tšellosonaatidega, millel oli välja kirjutatud klaveripartii.

A-duur tšellosonaat op. 69 kuulub Beethoveni ühte produktiivsemasse heliloominguperioodi. Kirjutatud ühel aastal Viiulikontserdi ja kahe klaveritrioga op. 70. Samal aastal on lõpetatud ja välja antud ka Viies ja Kuues sümfoonia. Esimest osa alustab tšello üksinda. Tungleva peateema variatsioonid paaris kontrastsete kõrvalteemadega moodustavad kahe mängija kontrapunktilisi meloodilisi vastastikuei mõjutusi. Järgnev skertso a-mollis sisaldab rohkesti löögiväliseid aktsente. Finaal algab lühikese aeglase sissejuhatusega.



Johannes Brahmsi Tšellosonaat nr. 1 e-moll, op. 38 on loodud aastatel 1862-1865. Brahms kirjutas esimesed kaks osa suvel 1862, kuigi algne Adagio on hiljem hävitatud. Viimane osa on kirjutatud 1865. Sonaat on on algselt täpsustusega "Sonate für Klavier und Violoncello" (Sonaat klaverile ja tšellole) ja klaver peab olema partner – tihti juhtiv, tihti valvas ja hooliv partner – kuid ta ei tohiks kunagi jääda vaid saatja rolli. Sonaat on pühendatud Josef Gänsbacherile, kes oli laulmise professor ja harrastustšellist. Ühel privaatsel ettekandel olevat Brahms mänginud nii kõvasti, et auväärne kaebas, et ta ei kuulnud üldse oma tšellot. Brahms urises, “sinu õnn” ja jätkas oma raevukat klaverimängu.

Sonaadi esimese osa peateema on põhineb Johann Sebastian Bachi Fuugakunsti Contrapunctus 4 ja 13 fuugateemale. Brahms kandis teose ette esimest korda Mannheimis juulis 1865 ja saatis selle seejärel avaldamiseks kirjastusele Breitkopf & Härtel, mis lükkas teose tagasi. Seejärel saatis ta teose Simrockile, kirjeldades seda teadlikult valesti kui tšellosonaati, milles kummagi instrumendi partiid pole keerukad mängida. Simrock avaldas teose 1866. aastal.

Sonaadil on kolm osa: 1.Allegro non troppo, e-moll, läbivalt 4/4 taktimõõdus 2.Allegretto quasi Menuetto, a-moll 3/4 taktimõõdus koos trioga fis-mollis 3.Allegro e-moll

Esimene osa on kirjutatud pika liiniga sonaadivormis ja algab tšellosoologa klaveri akordide saatel. Tšellomeloodiast kandub dünaamiline lainetus edasi klaveripartiisse, mis kordab sama samade helidega meloodiakontuuri. Selle kujundi avarus ja lürism on iseloomulik kogu esimesele osale.

Teine osa annab tunnistust Brahmsi vanamuusikahuvist: ta uuris renessanss- ja klassikalise perioodi muusikat, toimetas trükki Mozarti kahekoorimoteti Venite Populi, tal oli Domenico Scarlatti klaverisonaatide kogutud väljaanne, ta huvitus fuugast ja passacagliast ning kasutas mõneski oma teoses menuetti. Sonaadi osaas on kasutatud prantsuse barokkstiilis ornamentikat. Trio iseloomuliku figuratsiooniga käänulist meloodiat esitavad klaver ja tšello nii, et meloodia tipuhelid on unisoonis kas vasaku käe meloodia või tšellopartiiga.

Kolmandat osa on tihti nimetatud fuugaks, sest selles leidub suur fuugalik lõik. Algusteema põhineb Bachi Fuugakunsti Contrapunctus 13 teemale.

Advertisement