WAGNER

L 7.11.2015 kell 16.00 Pärnu Eliisabeti kirik

KAVA

Richard Wagner (1813-1883)

Tannhäuser (1843–1845)

Dich teure Halle (Elisabeth), II vaatus 1. stseen

Die Meistersinger von Nürnberg (1861–1867)

Was duftet doch der Flieder (Sachs), II vaatus 3. stseen

Gut'n Abend, Meister! (Eva, Sachs), II vaatus 4. stseen

Wahn! Wahn! Überall Wahn! (Sachs), III vaatus 1. stseen

O Sachs, mein freund (Eva), III vaatus 4. stseen

Tristan und Isolde (1857–1859)

Mild und leise (Isolde), III vaatus 3. stseen

Der fliegende Holländer (1841)

Die Frist ist um (Holländer) I vaatus 2. stseen

Die Walküre (1854–1856)

War es so schmählich (Wotan, Brünhilde), III vaatus 3. stseen

Leb wohl, du kunhes, herrliches Kind! (Wotan, Brünhilde), III vaatus 3. stseen

Kai Kallastu (sopran)

Atlan Karp (bariton)

Liina Lill ja Andrus Kallastu (klaver)

22. mail 2013 möödus 200 aastat Richard Wagneri sünnist. Pärnu Ooperi kontsert on kui muusikute tänuavaldus ajaloo ühele olulisemale ooperiheliloojale. Kuna Kolmanda Riigi kultuuripoliitikas oli Wagneril rahvushelilooja staatus, katkes Nõukogude Liidus ideoloogilistel põhjustel tema ooperite esitamise traditsioon. Ametlikult levitati kuulujutte, nagu oleks Wagneri looming igav. Seetõttu on arusaadav, miks on Eestis tänaseni suhteliselt tavatud ka ooperiaariate kontserdid, mis koosneks ainult Wagneri muusikast. Pärnu Ooperi kontserdil kõlavad stseenid Richard Wagneri ooperitest Tannhäuser, Nürnbergi meisterlauljad, Tristan ja Isolde, Lendav Hollandlane ja Valküürid.

Richard Wagneri ooperite esitamist on peetud algusest peale erilisi vokaalseid võimeid nõudvaks ettevõtmiseks. Põhjuseks on see, et Wagner arendas saksa traditsioonide pinnalt välja vokaalstiili, mille puhul on eriline tähtsus tekstil ja teose dramaatilisel arendusel. Sellega liitub mitte niivõrd virtuoossusele, kuivõrd hääle nüansirohkusele ja jõulisusele orienteeritud vokaalikasutus. Tihti on ka öeldud, et Wagneri eepiliselt jõuliste rollide interpreteerimine ei ole sobiv liiga noorele lauljale. Wagneri laulmiseni peab otsekui kasvama ja seda mitte ainult vokaalselt, vaid ka sisuliselt, inimesena. Wagneri teoseid harjutades saab sellest nõudmisest aru. Need ei anna ennast kergelt kätte. Wagneri loomingu esiletoomine nõuab suurt mõttetööd ja rohkesti prooviaega. Ega muidu ei leidnud ka Richard Wagner ise, et tema teoste ettekanneteks oli vaja ehitada täiesti uus teatrimaja. Tänapäeval ongi Beyreuthi linna püstitatud Richard Wagneri enda projekti järgi valminud erilise arhitektuurse lahenduse ja akustiliste omadustega festivaliteater kõigi Wagneri muusika sõprade Meka. Festivali piletid on seitse aastat ette välja müüdud ja legendi järgi ei ole festivalil piletikontrolli, kuna kõikide kohtade omanikud on niikuinii teada.

Tannhäuser on lugu inimlikest kannatustest, ahvatlustest ja armastusest. Välise survega konflikti sattunud müütiline kangelane peegeldub vastu ka tänase inimese vastuolulistes tegemistes. Tannhäuser kuulub Wagneri teise loominguperioodi koos varem valminud Lendava Hollandlase ja peale Tannhäuserit kirjutatud Lohengriniga. Ooperi esietendus toimus 19. oktoobril 1845 Dresdeni õukonnateatris. Helilooja enda kirjutatud libreto põhineb 13.sajandi rahvalegendil, mille tegevuskohad on Tüüring ja Wartburg. Esimene vaatuse algab Veenuse riigis. See on igavese armujoovastuse riik Veenuse võlumäel, kus rändlaulik Tannhäuser on veetnud terve aasta, ülistades Veenuse ilu ja nautides meelelise armastuse joovastavaid rõõme. Kuid Tannhäuseri mässav hing on rahutu, kuna ta ei ole leidnud igavestes armunaudingutes oma tõde. Ta igatseb saada surelikuks ja pöörduda tagasi maapealsesse ellu. Tannhäuseri soov pahandab Veenust, kes neab ta ära: Tannhäuser ei pea iial leidma õnne. Esimese vaatuse teine pilt viib Wartburgi orgu, kus Tannhäuser on lummatud õitsvatest aedadest ja karjaselaulust. Teel Rooma mööduvad temast palveändurid ja Tannhäuser soovib liituda nendega. Saabuv jahiseltskond hoiab teda aga tagasi ja rüütel Wolfram räägib talle Elisabethist, kes nukrutseb Tannhäuseri ära olles. Ärganud armutunne veenab teda jääma. Teine vaatus algab kaunis saalis maakrahvi lossis Wartburgis, kus on algamas rüütlite võistulaulmine. Elisabeth on kuulnud, et tema armastatu, Tannhäuser, tuleb tagasi. Ta tervitab saali suure rõõmuga ja on kindel, et Tannhäuser võidab lauluvõistluse, kus auhinnaks on abielu Elisabethiga. Ooper lõpeb siiski kurvalt. Mõlemad peategelased surevad armastuse piinades. Tannhäuser leiab surres lunastuse.

Nürnbergi meisterlauljad on Richard Wagneri ainus koomiline ooper. Selle tegevus leiab aset 16. sajandi keskel jõukas hansalinnas Nürnbergis, kus jaanipäeva õhtul toimub meistersingerite ehk meisterlauljate võistulaulmine. Meistersingerid olid 14.-16. sajandil Saksamaal käsitöölistest luuletajad. Teiste käsitööliste eeskujul rajasid nad lauluvennaskondi, kus õpetati poeetikareegleid. Tiitli väljateenimiseks tuli õpilastel läbida õpilase ja selli ning laulja ja poeedi etapp. Nürnbergis võrsus paljude poeetide ja lauljate hulgast ka saksa 16. sajandi laulukunsti suurim esindaja Hans Sachs, kes on üheks peategelaseks ka Wagneri ooperis. Wagner kirjutas kõikidele oma ooperitele ise libreto. “Nürnbergi meisterlauljate” libreto valmis 1862. aasta jaanuaris kuu ajaga. Avamäng, mis sisaldab ooperi põhilisi muusikalisi teemasid, sai valmis aprillis, kuid kogu ooper valmis alles viie aasta pärast, 1868. aastal. Ooperi esmaettekanne toimus tänu Baieri kuninga Ludwig II soosingule 21. juunil 1868 Kuninglikus Rahvusteatris Münchenis Hans von Bülowi juhatusel ja sellest kujunes triumfaalne muusikasündmus. Pikka aega peeti “Nürnbergi meisterlauljaid” Wagneri kõige paremaks ooperiks. Ooperis selgitatakse välja parim laulja, kelleks saab siira ja hingestatud esinemise eest meisterlauljate gildi mitte kuuluv Walther von Stolzing. Lauluvõistluse auhinnaks on abielu Evaga. Ooperis keribki lahti Waltheri ja Eva armastuslugu. Teises vaatuses püüab Eva saada kingsepp Hans Sachsilt teada, kuidas lauluvõistlusel on läinud. Ta kasutab kõiki võimalikke vahendeid kavalusest kuni hirmutamiseni ja saavutab Hansu poolehoiu, kes hakkabki nuputama, kuidas Evat aidata. Ooperi kolmandas vaatuses räägib Eva Sachsile, et ta tõesti mõtleb temast palju, kuid ainult kui sõbrast ja isast. Ta tänab teda, et Sachs õpetas talle, mis on armastus ja et ta leidis selle nüüd Waltheris.

Wagneri ooperireformi üheks täiuslikumaks näiteks oli ka Tristan ja Isolde (1859). Tristani ja Isolde lugu on olnud Shakespeare'i "Romeo ja Julia" kõrval keskajast peale üks mõjuvamaid traagilise armastuse käsitlusi. Wagneri ooperit võib muusikaliselt pidada pöördepunktiks maailma muusikaloos. Nii mõnigi muusikauurija loeb nüüdismuusika sünniks hetke, kui kõlasid esimesed noodid ooperi avamängust: niinimetatud Tristani akord. Draama algab saatusliku veaga, millest pole väljapääsu: mürk on vahetatud uimastusjoogiga. Tristani ja Isolde armastus on süütegu ja selle piinad võib lunastada vaid surm. Wagner tegi ooperi avamängust ja Isolde III vaatuse aariast "Mild und leise" ("Leebelt ja vaikselt") kontsertnumbri, mida esitati kolm aastat enne ooperi esiettekannet 1862. aastal. Ferenc Liszti 1867. aastal loodud finaali transkriptsioon sai tuntuks üle Euroopa varem, kui Wagneri ooper jõudis paljudesse ooperimajadesse. Liszti antud nimi ooperi viimasele stseenile “Isolde armusurm” on kasutusel tänaseni. "Armusurmas" maalib sopran kuulajate silme ette Isolde nägemuse Tristani surmajärgsest kirgastumisest.

Lendav hollandlane põhineb mitmel erineval allikal. Teose algimpulsiks on 16. sajandist pärinev saaga, mis räägib üksikust needuses vaevlevast meremehest, keda suudab vabastada vaid naise truu armastus. Teose mõte sai kinnitust ka Heinrich Heine reisipildist “Põhjameri” ja kelmiromaanist “Härra Schnabelewopski memuaarid” ning Wilhelm Hauffi teosest “Kummitustelaev”. Wagner kirjutas oma autobiograafias, et inspiratsiooni sai ta isiklikest läbielamistest laevareisil Riiast Londonisse, kui tal tuli üle elada ränk torm, nii et teekond Lätist Inglismaale kestis kokku kolm nädalat. Ooperi tegevuse toimumise kohaks on valitud Sandwike Norras, kus Wagneri laev otsis tormivarju. “Lendava Hollandlasega” tegi sel ajal 28-aastane Wagner esimese sammu muusikalise draama suunas, mis kätkes endas sõna, muusika ja draama ühtsust, erinevate kunstiliikide harmoonilist sümbioosi, kus kõik on ühtse idee teenistuse. Ooper valmis kahe nädala jooksul 1841. aastal Pariisis. Pariisi ooperiteater ei soovinud aga tundmatu saksa autori teost kavva võtta. Esiettekanne toimus lõpuks pärast mitmeid tagasilükkamisi 1843. aastal Dresdenis Wagneri enda juhatusel, kuid märkimisväärset edu sellel polnud. Wagner töötas ooperi korduvalt umber ja pärast 1870. aastal toimunud Londoni esietendust kujunes see tema üheks sagedamini esitatavaks teoseks.

Valküürid on muinasgermaani mütoloogial põhineva ooperitetraloogia "Niebelungide sõrmus" teine osa, mille kandvaks teljeks on jumala-valitseja-isa isikudraama. Valküürid on naissõdalased, kes otsustavad lahingus, millised sõdurid jäävad ellu ja millised surevad. Tuntuim stseen ooperist on Valküüride lend. Ooperi esiettekanne toimus Münchenis kuninglikus õukonna ja rahvusteatris 16.juunil 1870. Tetraloogia esimeses osas, ooperis “Reini kuld”, on kääbus Alberich armastusest loobumise hinnaga saanud oma valdusesse Niebelungide sõrmuse: rikkuse ja võimu sümboli. Jumal Wotan tahab nii päästa maailma türanni võimu alt kui ise sõrmust omada. Wotani armastuseta abielus lapsi pole. Nii üheksale valküüride kui kaksikutele Siegmundile ja Sieglindele, kes kannavad ka armastusliini, on ta isaks. Enim armastab ta poega Siegmundit, kellele on suunatud jumal-isa suurim lootus luua vaba tahtega vaba inimene. Valküürid algab stseeniga metsikutes mägedes, kus Wotan jälgib armastajate põgenemist. Ta kutsub oma lemmikvalküüri Brünnhilde ning käsib tal Siegmundile võitluses Hundingiga võidu tuua. Ent ilmub Wotani naine Fricka, kes nõuab Siegmundi surma ja kiiret karistamist. Wotan taipab, et ei või rikkuda seadusi ning nõnda käsib Brünnhildel Siegmundi mõõga purustada. Mäekurust ilmuvad Sieglinde ja Siegmund. Kurnatud Sieglinde anub, et kallim ta maha jätaks, kuid Siegmundi armastus on igavene. Lõpuks Sieglinde uinub. Saabuv Brünnhilde teatab Siegmundile tolle peatsest surmast. Kuuldes aga Siegmundi palveid ning nähes tema armastuse suurust, hakkab valküüril mehest kahju ning ta otsustab Siegmundi päästa. Raevunud Wotan märkab Brünnhilde sõnakuulmatust ning purustab oma noolega Siegmundi mõõga. Siegmund hukkub. Brünnhilde haarab kaasa mõõga riismed ning põgeneb koos Sieglindega. Vihane Wotan hakkab neid jälitama. Sieglinde on meelt heitmas, kuid Brünnhilde teatab talle, et tema peagi sündivast pojast Siegfridest saab kuulus kangelane, kes iidse mõõga jõu taastab. Valküürid aitavad Sieglindel põgeneda. Ooperi finaalis otsustab Wotan Brünnhildet karistada. Brünhildest saab surelik. Võluunne langenuna peab ta kuuluma esimesele mehele, kes ta leiab. Brünnhilde anub isa, et too paneks tema ümber tõkked, mille läbimine oleks jõukohane vaid kangelasele. Aarias Leb' wohl jätab peajumal Wotan oma lemmiktütrega hüvasti. Wotan ümbritseb uinuva tütre leekidest rõngaga ning lahkub.

Sopran Kai Kallastu on õppinud laulmist Metropolia Ülikoolis Soomes ning osalenud paljudel meistrikursustel. Tema õpetajateks on olnud Malle Raid, Matti Pelo, Johanna Bister ja Irina Gavrilovici. Ta on esinenud ooperilaulja, muusikateatriartisti, kammermuusiku ja mitmete orkestrite solistina. Tema repertuaar hõlmab teoseid renessansist nüüdismuusikani ning ta on olnud mitmete heliloojate eksperimentaalsete vokaalteoste esmaesitaja. Ta on olnud Eesti Interpreetide Liidu stipendiaat aastatel 2009, 2010 ja 2012-2015. (http://www.kallastu.ee)

Bariton Atlan Karp on õppinud laulmist Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ja Eesti Muusikaakadeemias ning omandanud magistrikraadi Sibeliuse Akadeemias Jorma Hynnise ja Pekka Kähköse juures. Ta on täiendanud ennast Peterburi Maria teatris ning osalenud Gundula Janowitzi, Tom Krause, Dmitri Hvorostovski ja Jelena Obrastsova meistrikursustel. Laulja ooperirollide hulka kuuluvad Scarpia Giacomo Puccini ooperis Tosca, Rigoletto Giuseppe Verdi ooperis Rigoletto, Onegin Pjotr Tšaikovski ooperis Jevgeni Onegin. Lisaks klassikalisele repertuaarile on ta osalenud ka paljude nii eesti kui ka soome nüüdisteoste, näiteks Anti Marguste mono-ooperi Andrese neli monoloogi, Märt-Matis Lille Ryokani lugu ja Kurb rõõm, Kristjan Kõrveri Maa ja mere laulud ning Pasi Lyytikäineni ooperi Helsinkiin esiettekannetel. Tema erilisse huvide fookusesse kuuluvad aga baritonirollid Richard Wagneri ja Richard Straussi ooperitest.

Pianist Liina Lill on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klaveri eriala prof Lilian Semperi juhendamisel ning täiendanud end ennast Sibeliuse Akadeemias Ilmo Ranta juures. Käesoleval hetkel töötab ta EMTA Interpretatsioonipedagoogika Instituudis klaveri didaktika lektorina, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias klaveri lektorina ning Liina Lille Klaveristuudios klaveriõpetajana. Liina Lill annab klaveri didaktika alaseid täiendkoolitusi klaveriõpetajatele üle eesti. Pianisti uurijategevus hõlmab klaverimängu tehnika ja ergonoomika küsimusi. Solisti ja ansamblistina on ta esinenud Eestis, Soomes ja Saksamaal. Pärnu Ooperi tegevusega on Liina Lill seotud 2010. aastast. (http://www.liinalill.ee)

Helilooja ja dirigent Andrus Kallastu on teinud koostööd paljude suurepäraste muusikutega Eestis, Soomes, Saksamaal, Šveitsis, Prantsusmaal ja mujal Euroopas ning tegutsenud erinevate muusikafestivalide ja kollektiivide kunstiline juhina Eestis ja Soomes. Muusikalise kogemuse, stiilitaju ja teadmiste poolest on Andrus Kallastu silmapaistvalt mitmekülgne: interpreedina on ta esitanud teoseid gregoriaanikast ultramoodsate interdistsiplinaarsete kompositsioonideni ning olnud hinnatud barokk- ja klassikalise muusika interpreet. Tema meelisheliloojate hulka kuuluvad nii Machaut, Bach, Mozart ja Richard Strauss kui ka Stravinski, Boulez, Xenakis ja Ferneyhough. Nii dirigendi kui ka heliloojana tunneb Kallastu suurt huvi inimhääle ja muusikateatri vastu ning klaverimängijana on ta nõutud ansamblipartner nii lauljatele kui ka instrumentalistidele. (http://www.kallastu.ee)